2. Kultuur või meeleheide


Sellist töötegemist võrdsustatakse orjusega, aga õigustatakse sageli kultuuri ja vajadustega. Paljudes arengumaades kasutatakse lapstööjõudu põllumajanduses ja kultuuriline taust eeldab pahatihti, et lapsed peavad tegema rasket tööd, sest ainult nii saavad nad hakkama täiskasvanutena. Nad õpivad kogukonna väärtusi, tehes tööd ja panustades sedasi oma kogukonna arengusse. Paljudes kultuurides leitakse ka, et ainult poistel on vaja haridust, tüdrukud peavad lihtsalt tööd tegema ja olema head abielunaised.

Selle aasta alguses töötasin kaks kuud MTÜ Mondo vabatahtlikuna Myanmaris (Birmas) Kohaliku Arengu Sihtasutuses (Rural Development Foundation of Shan State ehk RDFSS) Šani osariigis, mis tegeleb koolivõrgu arendamisega ning alghariduse pakkumisega kõrvalistes külakogukondades Põhja-Šani aladel, luues piirkonda isetoimivaid algkoole ja internaate laste majutamiseks. RDFSSi tööd on vaja seetõttu, et piirkonna vanemad kas ei saada lapsi üldse kooli või jäetakse haridus pooleli siis, kui lugemise, kirjutamise ja arvutamise algtase on selge — seejärel hakkavad lapsed perekonna põldudel täisajaga tööle.

Lapstööjõu kasutamine on sageli seotud meeleheite ja vaesusega ning täiskasvanute töötuse või olematu sissetulekuga.
Kristina Mänd

Hinnanguliselt moodustab see maapiirkondades 60-80% lastest (linnades on olukord märgatavalt parem), sest vanematel pole ei vahendeid ega ka motivatsiooni, et saata lapsi kaugemal asuvatesse koolidesse ja maksta nende ööbimise ja toidu eest. Kohalikud inimesed ei näe selles ise suurt probleemi, sest nii on ju kogu aeg tehtud ja paljudes põllumajandusliku taustaga riikides on laste töötamine osa kultuurist. Seepärast teeb RDFSS kõvasti tööd, et selgitada laste poolt tehtava töö ja lapstööjõu vahet ning viimase ohtlikkust ning tagajärgi laste tulevikule, arengule ja heaolule.

Lapstööjõu kasutamine on sageli seotud meeleheite ja vaesusega ning täiskasvanute töötuse või olematu sissetulekuga. Näiteks on sunniviisiliselt töötavate laste vanemad sageli töötud või alatasustatud; nad on lootusetus olukorras ja otsivad perele sissetulekut. Aga tööandjad eelistavad vanemate asemel tööle võtta lapsi, kes on vanematega võrreldes ilmselget nõrgemas olukorras ja seega ka väiksemate nõudmistega tasule. Teisisõnu, lapstööjõudu rakendatakse peamiselt seepärast, et lapsi on lihtsam ekspluateerida (UNICEF 1997, raport lapstööjõu algpõhjustest). Teine riskigrupp on orvud — neil pole vanemaid ja puuduvad ka orvuks jäänud lastele mõeldud tugiteenused. Nii peavad lapsed ise endale elatist hankima.

Lisaks sellele, et lapstööjõud on eetiliselt vastuvõtmatu, on see ka tõsine takistus majanduse ja ühiskonna arengule. Sunniviisiliselt ja rasket tööd tegev laps kaotab esialgu võimaluse ja hiljem ka huvi hariduse vastu. Puuduliku haridusega noorte naasmine normaalse elu juurde ning vajaliku kvalifikatsiooni omandamine on aga palju kallim ja keerulisem. Ühiskonda, kus noored ei leia endale rakendust ning väärikat tööd, ohustab aga majanduslik ja sotsiaalne ebastabiilsus. Selle vältimiseks peab aktiivselt nii ennetama lapstööjõu kasutamist kui ka toetama sunniviisiliselt töötavate laste rehabiliteerimist.