Lõpp-punkt jutustaja Toomaselt

Viimane päev viiest hakkab otsa saama, mille vältel oleme väntsutanud tundmatut kahekümne aastast noormeest nimega Märt. Märt tahtis kuulsaks saada, Delfi aga võimalikult palju klikke, klõpse, peidžvjuusid jne. Viimase kohta ma aruannet ei julge anda, pole minu rida.

Märt aga sai vist kuulsaks küll. Tema savisaarelik imago, mis reklaamibänneri pealt otsa vaatas, jääb ehk nii mõnelegi meelde. On see kõik, mis temast selle üritusega järele jääb? Üldsusele võib-olla küll, talle endale kindlasti rohkem, eeskätt kogemusi, mida just iga sureliku osaks ei saa. Usun, et mõne aja möödudes antakse talle Delfis sõna. Siis kui kuulsuse pohmell mööda saab. Huvitav oleks lugeda.

Minule kui suhteliselt erapooletule vaatlejale tundus kogu ettevõtmine suure masinavärgi katsetusena. Vinge. Tehnika on mind alati erutanud, kuid seda ülistama ka ei hakka. See oleks sama kui laulda oode harjavarrest kui vahendist, luues kultuse sirge seljaga põrandapühkimisest.

Ometi midagi toimus, ma olen kohutavalt väsinud (ca 12-tunnised tööpäevad, kuigi minupoolset villa vähe – see väsitabki). Minu jaoks võib-olla peamine, mida ma tagantjärgi öelda võin, on huvitav kogemus ja hea mälestus kõva potentsiaaliga mõnusast meeskonnast.

Kohtumiseni taas reaalses maailmas

Toomas Hussar