Lugeja virisejatele: võtke end kokku ja tehke koostööd, ärge halage, kuidas kõik teie elu raskeks teevad!

Nüüd, kus kool on käes, on paisatud meediasse hunnikutes lugusid sellest, kuidas kõik on nii raske, kõik on nii kurb. Mäletan hästi väiksema lapsega esimest korda hambaarstile minnes, kuidas arst ütles, et see, kuidas laps hambaarstile reageerib, sõltub paljus sellest, mis seisundis on lapsevanem, reeglina ema, tema kõrval. Laps võtab automaatselt ema ärevuse ja negatiivsuse üle. Minu lastele meeldib hambaarsti juures käia, ehkki hammastega on üksjagu muret olnud.

Iga päev on väljakutse. Hommikul tuleb ärgata. Pimeda ja külma kätte tuleb minna. Peab käima koolis ja tööl. Tuleb koristada tube ja täita erinevaid ülesanded, mis pole meeldivad, ent on vajalikud. Elu on selline. Tuleb taas korrata „Ukuaru“ eide lausutud «Sure ära, kui elada ei jaksa». Ja virisejad surevad nii või naa esimestena, sest nii vaim kui ka liha jäävad nõdraks. Me ise lõikame vilja, mille külvame. Seetõttu võtkem end kokku ja mõelgem, kuidas koostööd teha, mitte seda, kuidas kõik teile ja teie lastele halba teha tahavad ja teie elu raskeks teevad.

Rohkemat vaja polegi. Alustame iseendast ja sellest, et püüame elada, st hommikul kõige kiuste tõusta, külma, pimeda ja märja kätte minna ja mõista, et just selline on elu, kusjuures tänapäeval juba hoopis leebem, kui meie emadel või vanaemadel. Head kooliaastat, noor tulevik!