Meelike: minu valentinipäev sisaldas palju tumedaid varjundeid — itsitasime kinos nagu pubekad

 (6)
Meelike: minu valentinipäev sisaldas palju tumedaid varjundeid — itsitasime kinos nagu pubekad
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Õnneks on selle aasta valentinipäev kenasti möödas. Mitte et mul midagi selle tähtpäeva vastu oleks. Ei häirinud see püha mind ka siis, kui ise vallaline olin. Ja nüüd, suhtes olles, on hea järgmisel päeval allahinnatud punaseid roose osta.

Muidugi meeldiks mullegi mõelda, et abikaasa oleks näiteks abiellumiseks mu kätt palunud just sellel meeldejääval kuupäeval (sest õige kuupäeva meeletuletamisel saime me kumbki erineva tulemuse ja isegi mina, kes ma igasuguseid kuupäevasid hästi meeles pean, ei olnud kindel, kummal siis õigus oli). Samas originaalsusega poleks see ettepanek eriti hiilanud. Ja ehk ongi nii parem.

Küll aga on tüütu, et niipea, kui jõulutrall möödas, olid poodides punased südamekesed ja karukesed müügil (UK-s on igasugune tähtpäev kulla hinnaga ja seda reklaamitakse suurima tõsidusega). Ja tore oleks vahvaid kingitusi ja romantilisi õhtusööke restoranis ning roosikimpe saada kogu aeg, mitte vaid teatud päeval. Sellega olen täiesti nõus, sest kui Facebookist avastad pildid, kuidas sõbrannad oma lillesülemite ja kingituste üle nii rõõmsad ja mis peamine, üllatunud on, on kuidagi naljakas tunne. Et kas tõesti te ei oodanud sel päeval lilli? Või ongi oma mees selline, kes mitte kunagi lilli ei too ja siis esimest korda ostab kimbukese sulle just valentinipäeval?

Minul mingit muud romantikat plaanis ega loota polnud. Mees on Hollandis, pealegi ei tunnista ta selliseid kaubanduslikke tähtpäevi, mille ainus eesmärk näib olevat sind võimalikult rohkem tüüpilist kaupa ostma panna. Nii läksingi hoopis oma vallalise majakaaslase ja tema kolleegiga peale tööpäeva lõppu kinno. Loomulikult seda kõige kuumemat filmi vaatama, ikka „Viiskümmend tumedamat varjundit“. Kino oli puupüsti paarikesi täis ja meie siis istusime ja itsitasime seal nagu mingid pubekad.

Seotud lood:

Filmi kohta pole midagi öelda, oli valentinipäevale kohaselt üsna romantiline. Raamatud on mul loetud, seega oskan võrrelda, kui tõetruu film on. Ja kuigi vanusepiirang on sellel filmil „alla 18 aastastele keelatud“, siis ega seal midagi sellist näidata, mida nooremad televiisorist juba näinud ei ole. Ja kuna filmi meespeategelast mängival näitlejal on üldsegi leping, et täielikult alasti teda näidata ei tohi, siis polnudki suurt midagi vaadata. Naisosatäitja rinnad olid kogu aeg kaadris selle eest. Lugu ise on ju teada ja tuntud, ei suurt sisu ega asjalikku lugu.

Kodus uurisid kaks teist majakaaslast, meesterahvad ja vallalised, et kuidas siis film oli ja miks see naistele niivõrd palju ikkagi meeldib. Ühisel arutamisel jõudsimegi arusaamisele, et kuigi raamat on mõeldud peamiselt meeleheitel koduperenaistele õhtuseks lugemiseks ja unistamiseks, siis filmis nähtut naudivad peamiselt ikka mehed. Vaid paadunud naisromantikud leiavad filmi samuti romantikast nõretava, sest eks seda ole kogu aeg räägitud: lugemiseks ja fantaasiateks on raamat sobiv. Päriseluks aga mitte. Aga kui lisada sadistile kena välimus, palju raha ja võimu, siis millegipärast hakkab see tegelane kohe rohkem meeldima. Ja lugu saab kohe romantilise alatooni.

Kas ma seda filmi veel vaataks? Ilmselt mitte. Kui, siis ehk korra koos mehega, et tema ikka ka teaks, millest kõik räägivad. Minul raamatud ju loetud ja talle lühikokkuvõte tehtud. Ja järgmist filmi vaatan ka kindlasti. Hea ju asjadega kursis olla, isegi kui tegu pole just maailmatasemel kunstiga. Eks endal on ka väike kadedusenoot hinges, et ise mingi nii suurepäraselt kohutava idee peale ei tulnud, et kolm paksu raamatut valmis kirjutada, mis siis miljoneid müügitulu toovad.