Mees, miks sa oma naisele õhtul musi ei anna?

 (68)
Mees, miks sa oma naisele õhtul musi ei anna?
Scanpix

Lugesin just uudist, kuidas pea 80 protsenti paaridest ei soovi üksteisele magama minnes isegi head ööd. Regulaarsetest tunnete avaldamisest, antud juhul siis ülekordamisest (sest ega armastus siis nii kiiresti ju kao?) räääkimata. Seda ei tee lausa 90 protsenti, mis on sisuliselt, et „KEEGI EI TEE!!!”. Kes need ülejäänud kümme protsenti siis veel on? Eriliselt naiivsed romantikud? Kas lihtne „head ööd kallis” või „ma armastan sind” on siis niivõrd tüütu sõnakõlksud, mida kuidagi öelda ei taha? Tõsi, eesti keeles kõlab see küll hirmpikalt ja lohisevalt. Pikemal juurdlemisel võib see ka eestlastel üheks põhjuseks olla. Samas, selle lisasekundi ikka ju leiab, isegi päeva lõpus.

Muidugi kõige esimene mõte oli seda uudist lugedes, et kes selliseid küsitlusi üldse korraldab? Kuidas tuleb üldse keegi selle peale, et küsida „kas ikka enne uinumist üksteisele head ööd soovite?” Ja kohe järgnes mõte, et küllap olid küsitluses osalejad jälle inglased — on neil ju kombeks isegi suhte hoidmiseks ja värskendamiseks eraldi voodite või lausa omaette magamistubadega laveerida (jällegi järjekordne uuring, mitte minu isiklik arvamus). Aga mis siis, kui tegu on üldisema trendiga? Mis siis, kui me ise elame sama tunnetevaeses maailmas ning januneme tähelepanu järele?

Eesti meeste puhul see kindlasti ei üllataks kedagi. Pole nad ju teada-tuntud tunnete avaldajad ega hiilga üleliigse tähelepanelikkusega. Kord aastas, enamasti pingutatud „mina (armastan) sind ka” ning suure hilinemisega saadud närbunud roos sünnipäevaks ja paar lõtva tulpi naistepäeval on keskmine saavutus. Tulemus, mille üle suurt vinguda ei maksa — nagunii midagi ei muutu. Suhte algusajal on lootust tähelepanu ja sõnu-kingitusi pisut rohkem saada, aga see kaob kiirelt. Ja väikese vihje peale, et „millal sa viimati mulle lilli tõid/midagi ilusat ütlesid/kuhugi välja viisid” saad vaid ühmava vastuse, et „ega ma siis kogu aeg ei jõua/jaksa/kõike meeles pea…”. Suhe muutub rutiinseks ülikiiresti ja teine pool iseenesest mõistetavaks osaks elust. Selliseks osaks, kellele üleliigset tähelepanu osutada pole vaja. Läheb veel uhkeks või miskit… Või mis veel hullem, harjub ära ja hakkab komplimente pidevalt ootama. Iga päev näiteks!

Seotud lood:

Tulles tagasi algse teema juurde ning kui tegu tõepoolest tõsiseltvõetava statistikaga on, siis on asjalood küll pisut kurvad. Rohekm kui kurvad, kui aus olla. Jah, ma tean, ajapikku kirg ja põnevus suhtest kaovad ning ilmselt minu (aastaid ja aastaid abielus olnud) sõbrannad pööritavad silmi minu naiivsuse peale. Et nii ongi normaalne, tunnete jahenedes väheneb ka magamaminekuga eelnev viisakus ja lõpuks on juba heaks märgiks see, kui mees ikka õhtul koju tuleb. Ühisesse voodisse. Mis neist sõnadest ikka raisata.

Ei taha küll liigset külmust ja tunnetevaba suhtlemist eesti meestele ette heita, aga… aga kangesti nii kipub olema. Tuleb see kargest põhjamaisest olemusest või põlvkondade viisi eeskuju andvast kasvatusest? Millegipärast pole aga eesti naised sellega endiselt ära harjunud. Aastakümned on möödunud ja ikka ei midagi, meie ootame endiselt lilli ja tähelepanu ja ilusaid sõnu sagedamini kui kord aastas.

Ja lõpuks, mis siis suhet koos hoiab? Jah, ma tean küll, et enamasti käivad suhetega kaasas ka majalaen, koer, ühised lapsed ja autoliising. Aga sellisel juhul on tegu ärilise partnerlusega, mitte lihtsa ja armsa suhtega, kus kaks inimest omavahel kõike jagada soovivad. Karm reaalsus ei tohiks kõike nii külmalt kaalutlevaks muuta. Väike tähelepanuavaldus või kompliment igasse päeva pole ju palju palutud? Kasvõi päeva lõpetuseks. Ega ju?