Meestearst Kristjan Pomm: seitse kõige levinumat eesti mehe seksuaaltervisega seotud muret

 (13)

Palju spekuleeritakse selle üle, kas eesti mees julgeb käia arsti juures või satub ta sinna ainult siis, kui muud moodi tõesti enam ei saa. Meestearst Kristjan Pomm paljastab, millised on kuus kõige korduma kippuvamat küsimust, millega mehed arstikabinetti suunduvad.

1. Mis on erektsioonihäirete põhjuseks?

Erektsioonihäire, mida kutsutakse ka impotentsuseks on kestev võimetus saavutada või säilitada suguühteks vajalikku erektsiooni ehk suguti jäigastumist. Diagnoosi püstitamisel on samuti oluline, et eelpoolnimetatud kaebused oleksid kestnud pikemat aega. Ilmselt on iga mees tundnud, et mõnikord, näiteks väga väsinuna või ärevuse foonil on erektsioon nõrgem, kuid see on jäänud nö ühekordseks episoodiks ajahetkes ja sel juhul võib seda pidada füsioloogiliseks ja normaalseks kehareaktsiooniks.

Arstlikust seisukohast saab erektsioonihäiret liigitada orgaaniliseks ja psühhogeenseks häireks. Erektsiooni tekkeks on vajalik peenise ja väikese vaagna närvide stimulatsioon, mille tulemusena intensiivistub arteriaalse vere juurdevool peenisesse samal ajal kui venoosse vere äravool väheneb miinimumini.

Psühhogeenset laadi erektsioonihäire tekkepõhjuseks võib olla depressioon, pikka aega kestnud stress, ärevus, hirm seksuaalse vahekorra ebaõnnestumise ees. Seda laadi olukorda võib esineda näiteks ka uue partneriga suhet alustades, kus hirm ebaõnnestuda pärsib erektsiooni saavutamise ning aja jooksul suhte arenedes võib laheneda olukord positiivselt ka iseenesest. Seega võib erektsioonihäiret olla ka noores eas ja seksuaalelu alustades, mil enamjaolt on tegemist nn soorituspaine või hirmuga esimese vahekorra ees.

Seotud lood:

Orgaaniliste erektsioonihäirete peamised tekkepõhjused on veresoonkonna haigused, mille tagajärjel tekib arteriaalse vere pealevoolu puudulikkus peenisesse, näiteks suurte veresoonte kahjustumine ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise tagajärjel, väikeste veresoonte kahjustumine diabeedi korral, kõrge vererõhk. Uuringutes on leitud, et erektsioonihäire esinemine võib olla esimene tunnus, mis viitab kahjustusele südame-veresoonkonnas ja neil meestel, kellel on esinenud erektsioonihäire on kõrgem risk haigestuda südameinfarkti või ajuinsulti. Orgaaniliseks probleemiks võivad olla ka sisenõrenäärmete  talitluse häired sh. madal testosterooni ehk meessuguhormooni tase ja ka kilpnäärme haigused — hüpotüreoos, mille korral võib testosterooni tase langeda ja hüpertüreoos, mis jällegi suurendab naissuguhormooni ehk östrogeenide sisalduse tõusu veres. Üheks võimalikuks endokriinseks probleemiks võib olla ka prolaktinoom ehk hüpofüüsi kasvaja, mille puhul tõuseb oluliselt prolaktiini tase veres, mis omakorda viib alla testosterooni taseme. Neuroloogiliste põhjustena saab välja tuua näiteks väikeste närvide kahjustumise diabeedi korral, väikese vaagna närvide kahjustuse kirurgilise operatsiooni, nt eesnäärmeoperatsioon, tagajärjel, seljatraumad, millega kaasneb seljaaju funktsioonihäire, neuroloogilised haigused nagu näiteks hulgiskleroos, insult, entsefaliit, epilepsia ning Parkinsoni tõbi.

Erektsioonihäiretega võivad seostuda ka teised vaid mehele omased haigused nagu põletikud eesnäärmes, mille puhul võib samuti olla häiritud verevarustust ja närviregulatsioon peenise piirkonnas ja ka munandipõletikud, mille puhul on häiritud meessuguhormooni tootvate munandite tavapärane toimimine. Suurenenud eesnäärme ja krooniliste eesnäärmepõletike korral on samuti üheks võimalikuks probleemiks häired erektsiooni saavutamise osas ning seega on vajalik tegeleda ka eesnäärmehaiguste raviga.

2. Kas erektsioonihäire võib seostuda mingite muude haiguste raviks kasutatavate ravimitega?

Erektsioonihäirete põhjused võivad lisaks kaasuvatele haigustele olla seotud ka kasutatavate ravimite kõrvaltoimetega. Nii on näiteks osad kõrge vererõhu- ja südameravimid aga ka antidepressandid ja uneravimid ning eesnäärmeravimid seotud erektsioonihäirete tekkeriskiga. Sellest tulenevalt tuleb oma arsti alati sellisest ravimi kõrvaltoimest teavitada, et võimalusel valida ravim, mis seksuaalsust silmas pidades võib sobida paremini. Samas kindlasti ei tohi omal algatusel krooniliste haiguste ravimites ise teha pause või ravimite võtmist katkestada. Mõnikord võib abi olla ravimite manustamisaja muutmisest, annuse muutmisest, igatahes tasub ravimitest tingitud erektsioonihäirete osas oma arstiga alati nõu pidada, et leida parim lahendus, kus nii krooniline haigus hoitakse kontrolli all kui ei teki häireid seksuaalelus.
Ravimite sekka kuuluvad ka anaboolsed steroidid, mille osas on paraku palju väärkasutust ja sageli otsitakse neist turgutust lihaskasvu vms toetamiseks, jättes teaduvstamata riskid ja kõrvaltoimed. Meesuguhormooni manustamine võib püsivalt segi lüüa inimese hormoonsüsteemi ja vajutada oma pitseri nii meessuguhormooni tootmisele kui ka mehe viljakusele.

3. Kas elustiil võib mõjutada erektsiooni?

Meeste vanema ea seksuaalterviseprobleemidest on erektsioonihäire üks sagedasimaid põhjusi, mis paneb mehe otsima abi ravimitest ja pöörduma arsti poole ning kindlasti enam kui pooled mehed vanuses üle 50. eluaasta on olnud olukorras, kus erektsioon ei ole piisav või puudub täiesti ning suguühe on seeläbi, kas oluliselt raskendatud või võimatu. Vanusega võib erektsiooni saavutamise võime nõrgeneda ja paljuski sõltub see ka mehe enda tervisekäitumisest.

Võimatu on mainimata jätta suitsetamist, alkoholi liigtarvitamist ja vähest füüsilist aktiivsust ning ülekaalu erektsioonihäiretega seoses. Kui noores eas ei pruugi need tegurid seksuaalsust pärssida, siis vanemas eas, ennekõike just pikaajalise/kroonilise probleemina on need olulised riskitegurid nii südame-veresoonkonnahaiguste kui seeläbi ka erektsioonihäirete tekkes. Ülekaal ja meessuguhormooni tase on otseses seoses — kõrge kehakaalu korral muutub mehe hormonaalne regulatsioon ja meessuguhormooni tase langeb. Vähenenud hormoonitase aga põhjustab väsimust, kurnatust, raske on keskenduda, langeb suguiha ning kaasneda võivad ka erektsioonihäired. Krooniline ülemäärane alkoholi tarvitamine rikub mehe munandite talitust ja toimib toksiliselt munandites paiknevatele Leydigi rakkudele, mis on seotud meessuguhormooni tootmisega. Alkohol muudab ka hormoontasakaalu ja ainevahetust, mis viib omakorda viib meessuguhormooni taseme alla ning kõrgeneb naissuguhormooni taset. Sellisel juhul võib erektsioonihäirete ravimitest küll abi olla aga kui mees ise kehakaalu langetamiseks midagi ette ei võta ja oma kahjulikke harjumusi ei muuda, siis püsivat tulemust loota ei saa.

Väga suur stress ja meeleoluhäired, depressioon, ärevus, on samuti seotud nii erektsioonihäirete kui alanenud suguihaga. Igati tasakaalus elu, hea suhe oma partneriga ja mõistlik elurütm, kus on tasakaalus nii aeg tööle, perele kui huvitegevustele ja ööunele on seeläbi üheks oluliseks seksuaaltervise nurgakiviks.

4. Mis on enneaegne seemnepurse?

Kaasajal seostataks mehe oskust või võimet kontrollida oma seemnepurset ja seda edasi lükata kui ühte tegurit, mis on iseloomulik suurema naudingulisuse ja intiimsusega suguühtele ning tegemist on kõige sagedasema meeste seksuaalhäirega, esinedes 20-30% meestel.
Enneaegse seemnepurske ühene tekkepõhjus on ebaselge, kuid selle esinemist mõjutavad ärevus, peenise ülitundlikkus ja seda on seostatud ka virgatsaine serotoniini retseptori väärtalitusega. Konsensuslikult tuleb enneaegse seemnepurske diagnoosimisel lähtuda kolme kriteeriumist:

1. seemnepurske saabumise kiirus suguühtes, kiiremini kui 1 minut pärast sisenemist;
2. korduv kiire seemnepurske esinemine ühe ja sama partneriga,
3. kiire seemnepurskeajaga seostuv partneri/te ühe- või mõlemapoolne rahulolematus sugueluga.

Enneaegset seemnepurset (ESP) liigitakse veel ka eluaegseks (primaarne) ja omandatuks (sekundaarne). Eluaegne ESP moodustab u 65% kõikidest juhtumitest ja on krooniline haigusseisund. Omandatud ESP algab mingil eluetapil ja võib olla mõne teise haiguse sümptom. Olulist rolli võivad mängida ka anatoomilised iseärasused, psühholoogilised või lähisuhte probleemid, traumaatilised seksuaalkogemused või ravimi kõrvaltoimed, kaasuvad haigused.

Väga lühike seemnepurskeni jõudmise aeg esineb sageli nooremas eas meestel ja/või uue partneriga suhtesse astumise puhul, mida võib pidada füsioloogiliseks ja normiks, mis leevendub aja möödudes, kogemuse ja suhte arenedes. Samas võib nn omandatud enneaegse seemnepurske probleem olla tingitud näiteks põletikest kuse-suguteedes, sh prostatiidist, kilpnäärme haigustest. Seoseid on leitud ka ülekaalu ja üldise kehva tervise ning enneaegse seemnepurske vahel.
Vajadusel saab enneaegse seemnepurske korral abi otsida arsti juurest, et saada nõu olemasolevate ravimite ja muude ravivõtete osas.

5. Mis on seksuaaltervise keerukaim probleem?

Ühte ja ainsat on keeruline välja tuua, kuid arvestades, et seksuaaltervise alla kuulub ka soojätkamine, siis kindlasti mitmetahulisim ja keerukaim on viljatusega seotud küsimuste ring. Viljatuseks loetakse olukorda, kus paarisuhtes olles ja regulaarset suguelu elades ning ilma rasestumisvastaseid meetodeid kasutamata ei ole naine rasestunud aasta jooksul. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetele tuginedes tuleb tänapäeval arenenud riikides igal neljandal paaril seista silmitsi viljatusega. Viljatuse põhjuste väljaselgitamisel peab arvestama, et tegemist on paari ühise probleemiga ning uurida tuleb mõlemat partnerit. Mehe- ja naisepoolset viljatust käsitledes on ligikaudu 35%l tegemist mehepoolse põhjusega ja 10–30%l juhtudest on põhjus mõlemas.

6. Kuhu poole pöörduda seksuaaltervisega seotud muredega?

Seksuaaltervisega seotud küsimustes võiks ehk esimese käigu teha oma perearsti juurde, kes oskab vajadusel eriarsti juurde edasi suunata. Noortele, kuni 25 aastastele meestele ja naistele, on Eesti Seksuaaltervise Liidu egiidi all tegutsevad noorte nõustamiskeskused, pöörduda saab ka Tartu Ülikooli Meestekliinikusse, millel on keskused nii Tartus, Tallinnas kui Pärnus ja muidugi ka mitmetesse teistesse kliinikutesse, kus tegutsevad seksuaalmeditsiini vallas tegutsevad spetsialistid.

7. Kahtlustan, et mul on sugulisel teel leviv haigus?

Suguhaiguse hirmus või sooviga olla kindel, et selles osas on tervis korras, tuleb mees nii meestearstide, uroloogide, naha- ja suguhaiguste arstide kui ka perearstide vastuvõtule või otsib mõne anonüümse laboriteenuselahenduse, et testid tehtud saaks. Võimalusi selleks on täna mitmeid.

Oluline on meeles hoida, et sugulisel teel levivad haigused ei pruugi endast üldse märku anda ja kaebuste puudumine ei tähenda automaatselt ka haiguse puudumist. Kui on olnud vahekord tundmatu isikuga ja kindlat teadmist tema tervise osas ei ole, siis soovitan pigem ikka haiguste osas kontrollida kui kahtlusega end kiusata. Suguhaiguste testimiseks kasutatakse enamjaolt, kas vereanalüüsi, uriinianalüüsi või kusetorust võetavat analüüsi ja seda sõltuvalt haigustekitajast ja nö riskiastmest. Kui on olemas risk, ehk siis oldud vahekorras „juhusliku“ partneriga, ja tekkivad  kaebused kusemise, seemnepurske osas või ka valulikkus munandites, kipitustunne kusetorus, limajas eritus kusetorust, jne, siis võib see olla üheks sugulisel teel leviva haiguse tunnuseks. Suguhaiguste käsitluses on oluline ka arvestada erinevaid seksuaaleluviise ja nakatumisteid.

Suguliselt teel levivad bakteriaalsed haigused on ravimita juhul mehele riskifaktorid nii eesnäärmepõletiku, viljatuse kui ka muude tervisehädade kontekstis.  Riskide võtmisel tuleb kasutada kondoomi või veelgi parem olla kindlas püsisuhtes. Positiivne on, et paljude Eesti noorte seas on saanud normiks, et uut suhet alustades külastatakse näiteks noorte nõustamiskeskust, veendutakse, et haigusi ei ole ja alles seejärel alustatakse suguelu ilma kondoomi kasutamata. Eestis läbiviidud uuringute järgi on ka nooremate kondoomikasutus juhusuhetes oluliselt kõrgemal tasemel võrreldes keskealiste ja vanemate vanusegrupiga.