Millal hakkas inimese väärtust määrama firmamärk pluusil?

Ütlen kohe ausalt ära, et ka minul on kalleid brändiesemeid — paar käekotti, luksuslik huulepulk… Kuid ma pole iial kandnud suure firmalogoga särke, mütse ja jopesid, ega hakka seda ka kunagi tegema. Esiteks pole see lihtsalt minu maitse, teiseks näevad need riided minu silmis odavamad välja kui lihtne ja mitmeid kordi soodsam ese näiteks Zarast või Lindexist.

Teismeiga on mul küll seljataga, kuid selgelt on meeles see, kuidas noored hakkasid teisi defineerima brändide järgi. Tüdrukutel pidi olema topp sätendava kirjaga “Guess”, poistel teksavärvli vahelt paistma bokserid Emporio Armani logoga. Soojamaareisidelt tuldi tagasi roppkallite firmade koopiatega — mis siis, et pole originaal, näeb ju välja nagu oleks… Aga see panem mõtlema. Kui originaalne on siis inimene selle võltsi sildi all?

Hindan kvaliteeti ja klassikat, kui raha jaguks ostaksin Burberry vihmamantli, Mulberry käekoti… Aga kulutada 5 euro asemel 50 mütsile, mis näeb välja täpselt samasugune nagu odavam, kuid on imetillukese firmalogoga ja palvetada siis, et keegi seda logo ikka märkab ka? Mulle lihtsalt ei mahu see pähe…

Kui mu tutvusringkonnast on keegi ostnud paarisaja eurose vöö või ligi tuhande eurose jope, siis on nad süüdlaslikult öelnud, et tahtsid kvaliteetset asja. Mina ausalt öeldes pole märganud, et üks vöö hoiaks pükse paremini üleval kui teine või et kahest põhimõtteliselt identsest jopest soojem on see, mille varrukal uhke logo. Ega ma kade pole - soovi korral võiksin endalegi midagi sellist osta, aga kui ma saaksin ühe jope summa eest osta soodsama jope ja saapad ning käia veel näiteks mõnepäevasel kultuurireisil, siis pole vist raske arvata, kumma mõistus valib?

Inimesed, miks te ostate hirmkalleid ja suurte logodega asju? Ma ei räägi kvaliteetsest klassikast, ma räägin nendest T-särkidest ja mütsidest, millega teiste ette eputama minnakse. Kas te tõepoolest ei tahaks jääda silma pigem mõne oskuse või laheda iseloomuga?