Mures ema: kuhu ma oma lapse küll suveks panen — kas tõesti peaksin ta üksi koju jätma?
Puhata saab ta aga kahjuks ainult kaks nädalat — minu puhkuse ajal. Olen üks nendest õnnetutest üksikvanematest, kelle kõige kiirem tööaeg on just suvekuudel ning kelle vanemad elavad teises Eesti otsas ja on tänapäeva „moodsad vanavanemad“, nimelt käivad nemadki tööl. Nii jäigi ilma pikemalt mõtlemata tütar suveks lasteaeda.
Viimasel ajal olen aga sattunud sõprade-tuttavate pahameele laviini alla! Kui jututeemaks on tulnud suvepuhkused ja laste sügisel kooliminek, olen mina seltskonnas see paha ema, kes ei võimalda suvel oma lapsele puhkust. Üks sõbranna ütles mulle otse, et ma olen südametu ema!
Nördimus missugune, kui ikka nii öeldakse. Loomulikult ma mõistan, et kaks nädalat on kolme suvekuu jooksul ilmselgelt vähe. Aga mida ma siis pean tegema? Olles sõbranna avameelsuse peale pettunud, käratasin talle vastu, et aga mis on siis tema meelest lahendus — jätan tütre suveks üksinda koju??? Selle peale ta vastas, et muidugi, ainult nii ta ju õpibki iseseisvalt hakkama saama!
Ausalt öeldes ma polnud selle peale mõelnudki. Suvelasteaia võimaluse kasutamine veel viimast korda tundus iseenesest mõistetava — minusugustele olematu puhkusega lapsevanematele see variant ju mõeldud ongi — laps on hoitud, tal on kõht täis, teda ümbritseb turvaline keskkond ja sõbrad! Ja mina saan rahuliku südamega tööl käia.
Esialgu ma isegi mitte ei kaalunud sõbranna poolt välja käidud mõtet — hoopis see tundus südametu! Kuidas ma jätan 7-aastase lapse üksi koju? Kas ta saab hakkama? Mida ta päev otsa teeb? Mis siis saab kui midagi juhtub? Äkki ta ei oska …. äkki ta ei saa…. äkki….äkki…äkki. Ei, see mõte tundus võimatu — liiga palju vastuseta küsimusi.
Ühel hetkel hakkasin asjasse rohkem süvenema ning vaatasin, et tutvusringkonnas toimivad vanemad väga erinevalt — kellel vähegi võimalust puhkuseid koos mehega või vanavanematega sättida, jätavad lapse terveks suveks koju puhkama. Mõned lapsed peavad samamoodi terve suve lasteaias käima. Mõned lapsed aga jäävadki peale lasteaia lõpupidu üksi koju ja hakkavad nö iseseisvust harjutama. Võib olla peaksin ka mina sellele ikkagi tõsisemalt mõtlema hakkama?
Siiani on tundunud sügisel eesootav kooliaeg kauge tulevikuna, mille pärast ei ole pidanud muretsema — suvi on ju turvaliselt lasteaeda planeeritud. Tegelikult aga pole enam sugugi palju aega jäänud.
Paar viimast nädalat tunnen, kuidas mõte lapse üksinda koju jätmisest peas ikka ja jälle ringi keerleb. Kui prooviksime esialgu üksikute päevade kaupa? Ja kui tütar kenasti hakkama saab, siis vaatame edasi.
Et sügisel saab niigi kõik uus ja harjumistvajav olema, siis oleks lapsel vähemalt üksinda kodusolemise oskus selleks ajaks olemas…. On vist aeg! Aeg hakata sõrmhaaval lahti laskma.
