Naiste keskeakriis: pole midagi hullemat 40aastasest, kes püüab elada 25aastase elu!

 (214)
Naiste keskeakriis: pole midagi hullemat 40aastasest, kes püüab elada 25aastase elu!
Foto: Andres Putting

“40aastane neitsi” on seitse aastat tagasi kinodes jooksnud menufilm. Okei, see rääkis ühest meessoost “neitsist”. See selleks, tegelikult kavatsen täna kõnelda muust — 40aastastest tibidest, kes on minu meelest kordades jubedamad ja naeruväärsemad kui 40aastased neitsid, olgu nood kummast soost tahes.

Usun, et mõistate, milliseid “igihaljaid” tibisid mõtlen. Neid osaleb aktiivselt ka Eesti avalikus elus — tehke meelelahutusportaalis suvaline peogalerii lahti ja sealt ta teile vastu vaatabki. Ta on naine, kes ei suuda oma tegeliku vanusega leppida. Ma ei arva sugugi, et 30-40aastaselt peaks end üleni paksu pleedi mähkima ja õhtuti kodus konutama. Minu jaoks ei tähenda vananemine mitte vanamutistumist, vaid teismelise tibi omast märksa väärikamat käitumist.

Ma ei tea midagi naeruväärsemat kui naisterahvas, kes ei suuda leppida, et ta pole enam 25 ning püüab kohtlaselt mõjuvate riiete, meigi ja käitumisega endale ja teistele midagi tõestada. Kusjuures: riietest ja meigist on võimalik ka mööda vaadata, aga kui keskealine daam end oma käitumisega lolliks teeb, on see silmale-kõrvale üpris valus.

Kuna mul on tavaks päriselust näiteid tuua, siis palun väga. Eesti kuulsaim igavene tibi on üks seltskonnadaam, kes on juba paarkümmend aastat igas pulmas pruut ja matustel kadunuke. Mida vanemaks ta saab, seda rohkem ta tähelepanu järele januneb.

Seotud lood:

Seksikus või enese naeruvääristamine?

Kleidid-topid on talle alati numbri võrra liiga väikesed ning näkku pahteldatud võõbakiht ähvardab esimese aevastuse peale maha pudeneda. Ta on solaariumis üle pingutanud ja igaks juhuks ka pruunistuskreemi pruukinud, kuigi ma isiklikult ei mõista, miks tahab inimene oma lõtvunud nahka ja kanavarbaid taoliselt rõhutada? Kui nooruses leppis ta reegliga, et õige naine rõhutab kas jalgu või rinnapartiid, aga mitte kunagi mõlemat, siis nüüd mõtleb ta, et topelt ei kärise — miniseelik ja dekoltee alumine serv kohtugu nabaaugus.

Kõige piinavam on jälgida aga selle naise käitumist. Kui ajalehereporterid talle helistavad, on ta alati nõus kõike kommenteerima ega hoia end tagasi — ta katsub alati öelda midagi sellist, mis ta kas või netikommentaatorite viha hinnaga orbiidile lennutaks. Vabal ajal istub ta Facebookis, kuhu riputab iseendast klõpsitud pardinäo-mossitusi ja seksikaid poose. Mida suurema õhinaga meesjüngrid pilte “laigivad”, seda innukamalt ta kaameranuppu vajutab.

Õhtuti ilmuvad tema kontole (või mõnda seltskonnarubriiki) peopildid. Ta on end ümbritsenud noorte meestega, kellest suurem osa on geid — ümmardav-kummardav ja mõõdutundetult komplimente puistav geimees on iga vananeva tibi kohustuslik aksessuaar. Pilte ühendab punane niit: ta on alati ülemeelikus tujus (eufemism sõnast “purupurjus”) ja ripub meelas poosis endast poole nooremate meeste kaelas. Paraku olen selliste naistega koos pidutsema sattunud ja pean nentima, et neist on raske üle karjuda — ta lärmab ja provotseerib vähemalt kümne eest. Pole ebatavaline, et peol uljalt laual tantsu vihtunud igi-tibi õhtu lõpus sama laua all norskab, seelik piha ümber keerdus.

Igi-tibi kujutluses on kõik teised naised tema peale kadedad. Ta on enda meelest ju nii seksikas ja ihaldusväärne. Kui see vaene naisterahvas ainult aimaks, mida temast selja taga räägitakse!

Peogaleriisid sirvivad tuttavad itsitavad omavahel: jälle on ta end kogu rahva ees narriks teinud! Kõige nõmedam ongi, et tibi ise ei taipagi, et tema üle irvitatakse. Kui ta veel kuuleks, et kõige innukamad irvitajad on samad mehed, kes tema Facebooki-piltidele meeldimisi jagavad. Meeleheitlikke ponnistusi õhutatakse liiga tihti tagant mitte siiralt, vaid sellepärast, et selle jälgimine on lõbus ajaviide. Puistame aga komplimente, et tibi endast rohkem tobedaid pilte teeks ja meie saaks jälle lõuatäie naerda.

Naiste keskeakriis — mis see veel on?

Igi-tibi käitumist nimetan ma naiste keskeakriisiks. See on üleleierdatud klišee, et keskeakriis ainult mehi tabab ja ainult mehed selle võimusse satttunult täielike idiootidena käituvad. Tegelikult ei ole põrmugi haruldane, et 40ndates eluaastates naine, kel lapsed juba pesast välja lendamas, leiab endas äkki uue nooruse allika. Pereemast saab üleöö vananev tibi. Pole haruldane seegi, et ta hülgab oma laste isa, kellega on juba mitukümmend aastat koos elanud, ja alustab uut suhet poole noorema mehega.

Ja mis veel ei ole üldse haruldane: nagu kriisist välja rabelenud (himu täis seksinud?) mehed oma noored armukesed maha jätavad ja, sabad alandlikult jalge vahel, tagasi abikaasa juurde sörgivad, teevad üle aisa löönud pereemad enamasti sama. Näiteid pole vaja kaugelt otsida — ka paar tuntud eestlannat on selle ringi läbi teinud.

Kardan, et niisugusest seiklusest jääb kauaks halb maik suhu. Eriti siis, kui tegemist on tuntud inimesega (aga ka n-ö tavainimeste puhul), on lörtsitud mainest vabanemine palju aeganõudvam kui sellise renomee tekitamine. Seepärast paluksin keskeakriisi sattunud naistel hästi järele mõelda, kas paaniline hirm vananemise ja oma ihaldusväärsuse kaotamise ees on kõiki neid häbiplärakaid väärt? Teismelise tütre puusapükste selgavenitamise asemel osta endale parem midagi, mis muudab sind elegantseks, mitte labaseks. Tee uus soeng — aga ära pane juuksepikendusi, mis ei sobi isegi noortele naistele. Osta uusi meigitarbeid, aga ei pea ju valima kommiroosat huuleläiget ega liiga tumedat jumestuskreemi.

End noorematele meestele kaela riputamise asemel võiksid parem oma praeguse abikaasaga värskendust otsida, näiteks romantiliselt reisilt.