Möödunud sajandi esimesel poolel suhtus meedia äärmiselt närviliselt ka selle teema arutamisse, rääkimata selle kujutamisest, ütles New Yorgi Fordhami meediauuringute professor Paul Levinson. 1940tel aastatel ei võinud naist filmis rasedana kujutada ning eelistatud fraas oli “raskejalgne”.
Sealtpeale on suhtumine rasedusse muutunud. See protsess sai alguse aeglaselt ning kui ühiskond mõistis, et last ootavad emad ei ole teise järgu kodanikud, asus meedia seda teemat kõigi vahenditega ära kasutama. Rasedus ei ole mitte ainult aktsepteeritud, see on suisa moes.
Ja seda ka televiisoris, kus kuni üsna viimase ajani näidati abielupaare
eraldi tubades magama.
Populaarse telesarja “Sõbrad” vaadatavus tõusis 2002.
aastal rekordilisele tasemele, kui Rachel sünnitas.
Ka Miranda sünnitus HBO menusarjas “Seks ja linn” oli suursündmus. Ka trendikas MTV ei tahtnud ajast maha jääda ning lasi eetrisse dokumentaalfilmi laulja Brandy sünnitusest ja beebist.
Seega ei ole rasedus ei elus ega kunstis enam asi, millest vaid sosistatakse. Naised toovad järjest suurema uhkusega lapsi ilmale ja nad tunnetavad, et see on väga eriline osa meie elus. Rasedust peetakse praegu nii positiivseks elujaatavaks tegevuseks, et meedia tahab sellest viimase võtta, ütles Levinson. Ja miks ka mitte? See tekitab optimismi ja usaldust tuleviku suhtes.
Sotsioloog Lisa Marie Coffey on sama meelt. Tema sõnul on ambitsiooni hiilgeajad nüüd möödas ning uued ideaalid on stabiilsus ja turvalisus. Abielu on moes, lapsed on moes ja rasedus on moes, ütleb Coffey.
Coffey tähendab sellega seoses ka muutust moes.
Kui varem oli rasedariiete eesmärk kõhtu varjata, siis nüüd on sellised esemed muutunud liibuvamaks ning raseduse varjamise asemel rõhutavad need kõhtu.
Rebecca Matthias, firma Mother’s Worki asutaja, mis toodab selliseid rõivasarju nagu Hernes Kaunas (A Pea in a Pod)ja Mimi Maternity on sama meelt.
Tema sõnul on kõhu näitamine moes. Ka on moes fotode tegemine kuuendal või seitsmendal raseduskuul, mil kõht on juba kogukas.
Ja kui Annie Leibovitz tegi 1991. aasta “Vanity Fairi” kaanepildi jaoks foto Demi Moore`st, siis ei üritanud ta sugugi nalja teha.
Moore oli alasti, väga rase, profiilis … ja nägi suurepärane välja. See pilt šokeeris Ameerikat “Rasedus on seksikas?!” ning sellest sai kiiresti kultuuriikoon.
Mitte kõik ei ole supermodellid
Mõnikord on kultuuriikoonidega see häda, et me ülejäänud end tunne end samaväärsena, kui latt on nii kõrgele seatud. Aga kas teil peab olema Demi figuur, et särada? Ei. Tänapäeval pälvivad ka ülejäänud naised meedia tähelepanu.
New Yorgi ülikooli kommunikatsiooniprofessor Cristina Pieraccini ütles, et Demi ja “Sõbrad” tegid palju raseduse populariseerimiseks, aga asi oli palju realistlikum, kui Jane Pauley ja Katie Couric paisusid niisama suureks kui ülejäänud naised ja võtsid juurde samuti kui ülejäänud naised.
Hoiakud veel muutuvad
Liza Elliot-Ramirez New Yorgi titeootel modellide agantuurist prognoosib nõudluse plahvatuslikku kasvu titeootel modellide järel isegi moeetendustel ja reklaamikampaaniates, mis ei ole tingimata seotud rasedusega.
Tema sõnul on turundusinimeste hoiakud muutunud ja isegi mehed ei ole enam vastu rasedate palkamisele.
Pieraccini sõnul on rasedate näitamine meedias hea, kuna kummutab arvamuse, et rasedust tuleb varjata ja et rasedariided ei ole moekad.
Ja lõppptulemusena sõltub kõik meist endis: mida rohkem me rasedat ennast armastame, seda rohkem märkab maailm titeootel emasid.
Meedia tabab selle tunde ära — ja kunst imiteerib elu, ütleb Coffey.
