Olgem rasedad, aga jäägem inimeseks!

Kui kaks minu lapseootel kolleegi kodusele režiimile üle läksid, siis ohkasin ma kergendatult — uhh! Jess! Nüüd ei ole vähemalt enam kedagi silma all, kes pidevalt mulle mu rasedust meelde tuletab.

Tulen mina hommikul tööle, viis jumala head mõtet peas — ja siis näen oma rasedaid kolleege. Kohe langeb tuju paari pügala võrra. No ma mis ma siin enam midagi ägedat korda saadan, tuletavad nad mulle meelde, olen ju rase! Ja kohe tunnengi, kuidas pea läheb uimaseks, süda pahaks ja meel tigedaks. No ei ole vaja inimesele kogu aeg tema seisundit meelde tuletada! Tööl tahaks ikka tööd teha, mitte permanentselt rase olla.

Oleks esimene rasedus, siis oleksid lapseootel töökaaslased mulle veelgi halvemini mõjunud, sest kuivõrd nemad olid hulga rasedamad kui mina, siis oli mul ju pidevalt silma ees, mis minu kehaga edasi juhtuma hakkab. Aga nüüd, teist last oodates, on see mul juba oma kogemustest teada. Ja miski asi pole teist korda enam nii hirmus kui esimest korda.

Esimese raseduse ajal löristasin korra ikka nutta küll, kui ma aru sain, et mitte ainult kõht ei paisu, vaid mõnevõrra ka pepu ja jalad. Nüüd saan ma aga omaenesegi tarkusest aru, et mingitel keppjalgadel pole lihtsalt võimalik kõhtu kanda. Aga teise raseduse ajal otsustasin ikkagi omalt poolt teha kõik, et teisi lapsekandjaid mulle võimalikult harva silma alla sattuks.

Esimest last oodates aga läksin algatuseks vesivõimlemisse: pidi ju nii hea ja kasulik olema. Esimene šokk tabas mind juba siis, kui kõik see vägi kõhuga naisi ennast enne duši alla minekut paljaks kooris. Püha jumal, kas selline siis näebki välja see nn õnnistatud seisund! Enamik oli ikka üle mõistuse paksuks läinud — pekised jalad, pontsakad tagumikud ja gravitatsioonile lootusetult alla andnud rinnad. Mitmel olid rasedusarmid. Mõne rippuvad solkus karvad ajasid lausa hirmu peale. Appi, appi… Mind ei lohutanud põrmugi peegli tõendus, et minul on veel hästi läinud.

Ja kui need paisunud emaorganismid siis vees jalgu ja käsi hargitasid ning viimaks mingi papitüki peale lõdvestuma ronisid nagu hülged, siis tundsin ennast nagu sundpaljunevate emaste planeedil. Ja mis jutte seal pärast riietusruumis aeti! Ikka seda, palju on emakapõhja kõrgus ja millal see limakork võiks ära tulla. Ei mingit muud teemat! Mitte keegi ei rääkinud näiteks sellest, mis raamatut ta oli viimati lugenud. Kas raseda pähe mahub siis ainult üks mõte? Minu arust ei ole üldse hea kogu aeg ainult rasedusest mõelda ja rääkida. Lapsesaamine on eksklusiivne asi küll, aga tõsiasi on siiski, et seda suudab suurem osa naisi. Nii et mis sest ikka nii suurt numbrit teha.

No vesivõimlemisse ma enam ei läinud. Aga ujuda tahtsin küll. Läksin siis edaspidi “normaalsete” inimeste ujulasse. Seal mind vahiti küll, nii et silmad krillis. Eriti riidehoiutädi. Pole enne paljast rasedat näinud või, tahtsin talle mitugi korda röögatada, kui jälle kapi tagant tema uudishimuliku terava koonu tuvastasin. Aga loobusin röökimast muidugi. No võib-olla ta tõesti ei olnud näinud, kust mina tean.

Loengutes käimine osutus sama masendavaks. Üht-teist ma muidugi sealt teada sain. Aga teiste rasedate nägemine ajas mind ikkagi ahastusse. Miks küll arvab suur osa lapseootajaid, et ennast üldse meikida ei tohi? Vähemalt pooled rasedad jooksevad ilma meigita ringi. No ei ole mina kuskilt kuulnud, et ripsmevärv loodet kahjustaks. Või huulepulk. Ja kui näonahk ikka suurem asi ei ole, siis võiks ju natuke puudrit panna, see küll lapsele midagi kurja ei tee.

Juuksevärvi suhtes kaldutakse enamasti arvama, et see lootele hea ei ole, vähemalt esimeses kolmandikus. Aga mina tunnistan ausalt üles, et hakkasin juukseid värvima just nimelt raseduse ajal. Lihtsalt enesetunde pärast. Kehatunnetus ju niikuinii halveneb. Mu meelest on siis seda suurem kohustus oma enesetunnet kuidagi järele aidata. Juuksevärvi vahetus on lihtsalt üks võimalus ennast paremini tunda, ega ma ei väidagi, et parim. Igatahes see on kindlasti lapse huvides, et ema ennast hästi tunneb.

Nüüd olen avastanud küünelakid. Värvitud küüned tõstavad kõvasti enesetunnet, ehkki korralik maniküür võtab muidugi tublisti aega ja ma ei saa lubada, et mul seda aega enam on, kui titt kõhust välja tuleb. Värvin ka ripsmed igal hommikul ära, olgu väljaminek ees või ärgu olgu. Muide, ma raseerin ka ennast. Kust täpselt ja kui palju, see pole enam teie asi. Aga rasedal pole kohustust karva kasvada, seda ma ütlen.

Kõige hullemad tõsiasjad rasedate kohta jätsin ma lõpuks. Ei saa mitte mainimata jätta, et suur osa rasedaid ei pese küllalt sageli juukseid. No vaat juuste pesemine nüüd lootele täitsa kindlasti midagi paha ei tee. Ja mitte vähem hull pole see, kui rase lotendavates dressipükstes ringi jookseb. Naistearsti ooteruumis näen ma dressides ringilaapavaid lapseootajaid ühtelugu. Ja see on ikka väga jõle vaatepilt. Minu meelest on dresside kandmine väljaspool spordisituatsiooni niikuinii kuritegelik — aga raseduse puhul iseäranis.

Mina leian küll, et rasedal võiksid enda välimuse suhtes harilikust kõrgemadki nõudmised olla. Aga no kui enese eest hoolitsemise miinimumistki enam kinni ei peeta, siis ei saa ma sellest lihtsalt aru. Nii et, seltsimehed rasedad: olgem rasedad, aga jäägem ikka inimeseks!