Paulo Coelho kolumn: Kõrbelegendid
Miks sa nutad?
Kord koputas üks mees oma sõbra uksele, et paluda temalt üht teenet:
„Soovin, et laenaksid mulle neli tuhat dinaari, sest pean võla ära maksma. Kas saaksid mind aidata?“
Sõber palus oma naisel kokku koguda kõik, mis nende kodus väärtuslikku oli, kuid sellest ei piisanud. Et vajalikku summat kokku saada, pidid nad raha laenama ka naabritelt.
Kui mees lahkus, märkas naine, et tema abikaasa nutab.
„Miks oled sa kurb? Kas asi on selles, et oleme nüüd naabrite ees võlglased ning sa kardad, et me ei suuda neile tagasi maksta?
„Ei midagi säärast! Nutan seepärast, et tegemist on inimesega, kes mulle nii väga meeldib, kuid mul ei olnud aimugi, et tal on puudus käes. Ta tuli mulle meelde alles siis, kui pidi mu uksele koputama, et laenu küsida.”
Külalislahkuse juhis
Kaks meest nägid kõrbe läbides beduiini telki ning palusid öömaja. Kuigi nad olid beduiinile võõrad, võttis too nad vastu nomaadile omase käitumistava järgi: veristati kaamel ning neile serveeriti rikkalik õhtusöök.
Kui külalised jäid ka järgmiseks päevaks tema juurde, lasi beduiin veel ühe kaameli veristada. Hämmeldunult protesteerisid külalised, et nad ei ole jõudnud veel eelmist, päev varem tapetud kaamelit ära süüa.
„Oleks häbiasi oma külalistele vana liha serveerida,” said nad vastuseks.
Kolmandal päeval ärkasid võõrad varakult ning otsustasid rännakut jätkata. Kuna beduiini ei olnud kodus, andsid nad tema naisele sada dinaari, vabandasid, et ei saanud teeleminekuga enam oodata, sest päike oleks muutunud liiga teravaks ning takistanud nende rännakut.
Kui nad olid neli tundi teel olnud, kuulsid nad selja tagant üht häält hüüdmas. Nad vaatasid tagasi ning nägid, et beduiin järgnes neile. Niipea kui too meesteni jõudis, viskas ta raha nende jalge ette maha.
„Võtsin teid nii soojalt vastu! Kas teil häbi ei ole?”
Hämmeldunud võõrad kostsid, et kindlasti olid kaamelid antud rahast palju enamat väärt, kuid et neil ei olnud lihtsalt rohkem raha.
„Ma ei räägi summast,” kõlas vastus. „Kõrb võtab beduiinid vastu, kuhu tahes nad ka ei läheks, ega küsi midagi vastutasuks. Kui peaksime kõrbele maksma, kuidas siis suudaksime elada? Teie vastuvõtmine oma telgis on meie jaoks võimalus tagasi maksta väikestki osa sellest, mis elu meile on kinkinud.”
Suuremeelsus surmasuus
Kord kuulis mees ühest linnast teise reisides, et seal oli aset leidnud julm lahing ning et tema onupoeg on haavatud sõdurite hulgas. Ta tormas kohale ning nägi, et onupoeg on juba surma lävel. Ta pakkus, et toob oma kohvikust talle veidi vett, kuid just sel hetkel oigas onupoja kõrval olev sõdur ning onupoeg palus tal anda vesi naabrile.
„Aga kui ma sinna lähen, ei pruugi sa seda üle elada! Oled kogu elu olnud nii suuremeelne!”
Viimast jõuraasu kokku võttes vastas haavatud mees:
„Nüüd, mil olen suremas, on mul veel üks põhjus suuremeelne olla.”
© Tõlge: Kirjastus Pilgrim
www.paulocoelhoblog.com
www.pilgrimbooks.ee
