Paulo Coelho: VÕITJA ON ÜKSI järgneb
Kuid kõik teavad, et Martinezi baaris käivad mõjukad inimesed. Ja see tähendab, et võimalus on olemas.
Neil ei tule mõttessegi, et Mõjukas räägib ainult Mõjukaga. Et neil on vaja aeg-ajalt kokku saada, koos süüa-juua, austada oma kohalolekuga suuri pidusid, toita fantaasiat teadmisega, et luksuslik ja glamuurne maailm on kättesaadav igaühele, kel jätkub julgust oma ideele kindlaks jääda.
Vältida sõdu, mis tulu ei too, õhutada riikide või kompaniide vahel üles vaenu, kui see tõotab juurde tuua võimu ja raha. Teeselda, et nad on õnnelikud, ehkki siplevad oma edu pantvangina lõksus. Jätkata võitlust vara ja mõju suurendamiseks, ehkki need on juba niigi suured; sest Superklassi edevus nõuab pidevat omavahelist konkureerimist, et kindlaks teha, kes ikkagi on tippude tipus.
Ideaalses maailmas räägiks Mõjukas näitlejate, režissööride, disainerite ja kirjanikega, kes praegusel hetkel väsimusest punetavate silmadega mõtlevad, kuidas kiiremini oma äärelinna üürikorterisse jõuda, et hommikul uue hooga asuda nõudmiste, võimalike kohtumiste ja pidevalt-kättesaadav-olemise maratonile.
Reaalses maailmas istub Mõjukas praegu oma toas luku taga, vahib e-posti ja hädaldab, et peod on alati ühesugused, sõbranna ehted suuremad kui tema omad ja et kuidas on võimalik, et konkurent nii unikaalse sisekujundusega jahi ostis.
Igoril pole kellegagi vestelda ja see ei huvitagi teda. Võitja on üksi.
Igor on ühe Venemaa mobiilsidefirma edukas omanik ja president. Reserveeris aasta tagasi Martinezi parima sviidi (mille puhul peavad kõik vähemalt kaheteistkümne ööpäeva eest tasuma, sõltumata sellest, kui kaua peatutakse), jõudis täna õhtul eralennukiga kohale, käis duši all ja läks baari, lootuses näha üht kõige tavalisemat stseeni.
Mõnda aega tülitasid teda näitlejannad, näitlejad, režissöörid, kuid tal oli kõigile hea vastus valmis:
„Vabandust, ei räägi inglise keelt. Poolakas.”
Või:
„Vabandust, ei räägi prantsuse keelt. Mehhiklane.”
Keegi püüdis katsetada mõne hispaaniakeelse sõnaga, kuid Igor võttis kasutusele teise abinõu. Ta hakkas märkmikusse numbreid üles kirjutama, et näidata: ta pole ajakirjanik (kellest kõik on huvitatud) ega ka muidu filmitööstusega seotud. Laual lebamas venekeelne majandusajakiri (enamik ei tee vahet, on see vene, poola või hispaania keel), mille kaanel pilt ilmetust ärijuhist.
Baarikülastajad, uskudes end inimsugu mõistvat, jätsid Igori rahule veendumusega, et ta on üks paljudest miljonäridest, kes tuleb Cannes’i vaid selleks, et endale uus tüdruk leida. Pärast seda, kui viis inimest on tema lauas istumas käinud ja mineraalvett tellinud, väites, et „rohkem vabu toole pole”, hakkab kuulu¬jutt levima ning juba kõik teavadki, et üksildane mees pole ei filmi- ega moetööstusest — ta lükatakse kõrvale kui „parfüüm”.
„Parfüüm” on släng, mida kasutavad näitlejannad (või „tähekesed”, nagu neid festivali ajal kutsutakse): pole raske marki vahetada ja mõni võib osutuda tõeliseks varanduseks. „Parfüümidele” lähenetakse festivali kahe viimase päeva jooksul, siis, kui pole õnnestunud filmitööstuses absoluutselt midagi huvitavat leida. Niikaua võib see võõras, rikka väljanägemisega mees oodata. Kõik näitlejannad teavad, et parem oleks siit väljuda koos mehega (kellest võib hiljem saada filmiprodutsent), kui järgmisele üritusele minna ning seal ikka üht ja sama rituaali korrata — juua, naeratada (eelkõige naeratada), teeselda, et sa ei vaata kedagi, samal ajal kui süda tahab rinnust välja karata, kellaosutid liiguvad kiiresti, kõik galaõhtud pole veel lõppenud, kuid sinna pole neid kutsutud, „parfüüme” aga on.
Nad teavad, mida „parfüümid” ütlevad, sest see on alati üks ja sama, kuid teevad ikkagi näo, et usuvad:
a) „Ma võin su elu muuta.”
b) „Nii mitmedki naised tahaksid sinu asemel olla.”
c) „Praegu sa oled veel noor, aga mõtle paar aastat edasi. On aeg teha pikemaajalisem investeering.”
d) „Olen abielus, aga mu abikaasa…” (Sellel lausel esineb erinevaid lõppe: „on haige”, „lubas end ära tappa, kui ta maha jätan” jne.)
e) „Sa oled printsess ja sind tuleb vastavalt sellele kohelda. Eneselegi teadmata ootasin ma sind. Ma ei usu juhustesse ja arvan, et peaksime meie suhtele võimaluse andma.”
Üks ja sama loba. Muutub vaid see, kas sul õnnestub saada endale maksimum võimalikest kingitustest (eelistatavalt juveele, mida saab maha müüa), kas sind kutsutakse mõnele jahil toimuvale peole, kui suure hulga visiitkaarte sa hangid, mitu korda sa seda jura pead kuulama, kas sul õnnestub välja kaubelda pilet vormel 1 rallile, kuhu tuleb kohale sama sorti rahvas ja kus võib oodata suur võimalus.
„Parfüümiks” nimetavad noored meesnäitlejad ka vanu miljonäritädisid, plastiliste operatsioonide ja Botoxiga, kuid kes on meessoost ametivendadest intelligentsemad. Tädid ei raiska kunagi aega: nad saabuvad kohale viimastel päevadel, teades, et kogu võrgutamiskunst peitub rahas.
Isased „parfüümid” eksivad: nad usuvad, et pikad koivad ja nooruslikud näolapid lasevad end võrgutada ning et nendega võib oma suva järgi manipuleerida. Emased „parfüümid” panevad kogu lootuse briljantide jõule, ainult sellele.
Igor ei tea nendest üksikasjadest midagi: ta on siin esimest korda. Oma suureks üllatuseks saab ta lõpuks kinnitust, et filmidest pole siin eriti keegi huvitatud — huvitutakse ainult inimestest baaris. Ta sirvis paari ajakirja, avas ümbriku, kuhu firma oli kokku kogunud kutsed kõige olulisematele pidudele, ja absoluutselt mitte ühelgi neist polnud märget esilinastuste kohta. Enne Prantsusmaale saabumist üritas ta end kurssi viia võistlevate filmidega — infot oli väga raske saada. Siis ütles üks sõber:
„Unusta filmid. Cannes on moefestival.”
järgneb
Kirjastus Pilgrim, sept 2009
