Piinlikud restoranikogemused: lugu peenest restoranist, üleolevast kelnerist ja kiireimast põgenemisest
Minu huvi toidukultuuri vastu algas juba varakult, nii minu teismeeas. Oli siis 90ndate keskpaik ja mina nii 14-15 eluaasta juures. Ei elanud Tallinnas ja tavaliselt Tallinnasse sõit oli omaette sündmus. Carrolsid, McDonaldsid ja muud burgerirestoranid olid siis juba tavapärased, muu deli- ja kiirtoidukultuur polnud veel kanda kinnitanud ja alles lapsekingades.
Kuulsin siis, et Tallinna vanalinnas oli avatud uus takeaway kreeka köögist inspireeritud söögikoht. Polnud välismaal käinud ja tekkis huvi proovida, mis see endast kujutab. Selle koha täpset aadressi ei teadnud, küll aga tänava nime. Nii me siis ühel suveõhtul sõbraga läksimegi kulinaariaelamust saama. Ilm oli veidi jahe ja meie olime tol ajal nii populaarses tänavariietuses — minul kolme triibuga turu “Adidase” dress jalas ja sõbral teksatunked, traksid loomulikult põlvini rippumas, mõlemil kohustuslik asksessuaar — sõber nokamüts-peas.
Jõudsin siis enda meelest õigesse kohta, sest juba kaugelt paistsid tumendatud aknad, millel kujutatud kreeka mütoloogiast pärit tegelasi. Jutuhoos asutusime sõbraga koos sisse, läksime üle suure saali ja võtsime lauas istet. Ja siis hakkas asi imelik tunduma — kohas oli kahtlaselt hämar valgus takeaway koha jaoks. Teised kliendid olid ülikonnastatud-lipsustatud, mis pani meid sõbraga oma riietuse üle piinlikkust tundma. Enne kui jõudsime oma veast aru saada, saabus kelner, kes takseeris meid peast jalatallani, kuid naeratas viiskalt, endal halvakspanu väljendav ilme näol ja süütas meie laual oleva küünla, noh romantilise atmosfääri tekitamiseks ja ütles, et saabub koheselt menüüdega. Hakkasime just sõbraga põgenemisplaani pidama, aga kelner oli kiire ja juba ta oligi menüüdega tagasi ning jäi meie tellimust paari laua kaugusele ootama. Ebaviisakas oleks olnud lihtsalt väljuda, seega püüdsime halva mängu juures head nägu teha ja lappasime menüüd lootuses, et äkki saaksime vähemalt mingi salati tellida, sama teades et meil sõbraga kahe peale kokku oli ainult 25 krooni ja selle raha eest me fine diningu restoranis mingit toidupoolist tellitud ei saa. Lappasime siis menüüd edasi-tagasi, ise läbi hammaste paaniliselt põgenemisvõimalusi arutades.
Lõpuks tuli sõber heale mõttele — ta puhus küünla ära ja kutsus siis kelneri enda juurde ja palus, et kas oleks võimalik küünal uuesti süüdata. Kelneri näoilme oli hindamatu, ta vaatas meid ikka väga pika pilguga. Mina punastasin ja tahtsin tol hetkel maa alla vajuda. Aga kuna klient on kuningas, siis ta nõustus lahkesti ja läks saali teise otsa küünlasüütajat tooma. Lõpuks avanes meil võimalus ja me jooksime sealt minema nii kiiresti nagu jalad võtsid. Eks naljakaid juhtumeid on teisigi, aga nii piinlikku “restoranikülastust” pole mul kunagi enam olnud.
