Kujutage ette olukorda. On sünnipäev, laud igasugu söökidest-jookidest lookas. Tavalistest pidudest eristab seda vaid see, et vahepeal räägitakse eesti, siis vene keeles. Nimelt tõesti, mu kalli õe Maria mees Sergei ei oska eesti keelt. Ta noogutab küll kaasa, kui emakeeles kõneleme, osadest sõnadest saab vist aru ka, aga üle „tere“ ja „aitäh“ ta ei vasta. Mul oli gümnaasiumis vene keele hinne neli, aga tegelikult on oskus praktiliselt null. Muidugi mingeid elementaarseid sõnu oskan ja poes ning bussijaamas saaks hakkama — õppisime ju koolis just selliseid olukordi, et ikka oskaks poes saia ja leiba osta jne. Reaalses elus kasutu.

Kodus räägitakse vaid vene keeles

Ma lihtsalt ei saagi oma õemehega suhelda. Ta tundub väga sõbralik, teeb hästi süüa ja teenib korralikku palka, aga oleme vist üldse viie aasta jooksul vahetanud kolm-neli lauset. Ma ei saa talt isegi küsida, miks ta ometi ei õpi eesti keelt ära.

Ta tuli siia kunagi vahetusüliõpilaseks, kohtus mu õega ja nad armusid. Erinevalt minust räägib õde vene keelt puhtalt. Ta käis vahetusõpilasena aastakese Moskvas ja see tegi oma töö. Maria võiks isegi vene-eesti tõlk olla, ta oskab nii grammatiliselt korrektset vene keelt kui slängi. Pole siis ime, et nad mehega saavad kodus vene keelega hakkama. Tore muidugi, aga kuidas edasi?

Ma ise eeldaks, et tänapäeval ei saa enam Eestis hakkama nii, et eesti keelt ei räägi, aga saab. Sergei tegeleb müügitööga ehk toob Venemaalt mingit elektroonikakaupa siia ja müüb selle edasi. Teenib päris korralikult, nagu nende elustiilist näha. Aastas käivad vähemalt paar korda välismaal, viimati Itaalias. Ostsid endale hiljuti uue korteri Nõmmel ja autogi on korralik. Sergeil on väga palju venelastest tuttavaid, kellega ta igapäevaselt lävib. Ka poes ja ametiasutustes saab Eestis vene keelega hakkama. Kõik digipaketid pakuvad väga palju vene kanaleid, sellegagi korras. Vähemasti ühe asja üle võin kergendatult ohata — ta pole Kremli-meelne, õe sõnul vihkab Putini poliitikat. Jumal tänatud sellegi eest, muidu oleks asi päris hull.

Venelased ei tahagi ühiskonda sulanduda?

Ta on tark mees, kahe kõrgharidusega, aga ometi on tal mingi trots eesti keele vastu. Võib-olla on see lihtsalt laiskus, saab ju niigi hakkama. Lugedes kõiksugu uudiseid, kui palju Eestis on venelasi, mõtlen sellele hoopis teise pilguga. Riik riigis, äkki tõesti ei peetagi vajalikuks siia ühiskonda integreeruda. Näiteks ei saaks Maria mees mitte kunagi vahetada kodakondsust jms, ta ei saaks keeleeksamil esimesest küsimusest edasi, sest ta lihtsalt ei mõista. Tahaks ta siis Venemaale tagasi — oh ei. Ta on õe sõnul siin väga rahul ja nad tahavad oma lapsed siin üles kasvatada. Maria ootabki praegu esimest last. Ei kujutagi ette, kuidas nende elu edaspidi välja näeb. Ema räägib lapsega eesti keeles, isa vene keeles? Keeleoskus on muidugi tore, aga lapse jaoks oleks see kindlasti paras segadus. Maria lubas siiski seda, et laps pannakse tulevikus eesti lasteaeda. Hea seegi, aga noo ikkagi. Minu pähe selline eluolu ei mahu. Loomulikult ei saa ma õele moraali lugeda, et õpetagu mees eesti keelt rääkima. Ta on täiskasvanud naine ja teeb oma otsused ise ning ma ei taha ka suhteid rikkuda.

Jaanilaupäeval sõidan koos nendega maale meie vanemate juurde. Kujutan juba ette, kuidas minu ja Sergei vestlused piirduvad taas peanoogutuste ja naeratustega, rohkem lihtsalt ei oska.