Soomes elav eestlanna: pean jõulud veetma ihuüksi, ilma oma pere ja lasteta
Alustan sellest, et räägin, kuidas ma üldse Soome elama sattusin. Seitse aastat tagasi ma abiellusin ja saime väikese vahega kaks last. Mees läks Soome tööle, kui lapsed olid alles päris väikesed. Umbes pool aastat pidasime niiviisi visiitsuhtes elades vastu, siis kolisime lastega mehele Soome järele, ühte väikelinna, kus mina elan praeguseni.
Alguses oli meil Soomes kõik hästi. Kui lapsed läksid lasteaeda, sain mina ka tööle minna. Ma ei taha oma töökohta täpsustada, aga nii palju ütlen küll, et tõusin üsna lühikese ajaga karjääriredelil mitu head sammu.
Nii et tööasjadega läks väga hästi, aga pereelu hakkas kiiva kiskuma. Elasime mehega justkui teineteisest mööda, suhtlesime ainult lasteteemadel ja intiimsust polnud meie suhtes juba mõnda aega praktiliselt üldse olnud. Kõige tipuks kutsuti mees Eestisse tööle — pakkumine oli nii hea, et ta ei saanud ära öelda. Jälle jäime meie lastega maha, sest mina küll ei tahtnud oma tööd jätta ja lastel läks ka lasteaias väga hästi — Eestis polekski nad lasteaeda saanud ju niiviisi päevapealt.
Ikka kohtusime perega ka edaspidi, aga mehega kaugenesime teineteisest veelgi. Ei läinudki palju aega, kui tekkis kahtlus, et mehel on keegi teine. Varsti tuli välja, et ongi. See, mis järgnes, oli raske — toimus muidugi lahutus ja pidime tegema edasised lapsi puudutavad kokkulepped. Lapsi kasvatan mina ja mees maksab elatist. Lisaks veedavad lapsed oma isa juures kõik pühad ja 1-2 nädalavahetust kuus.
Ja nüüd sõitsidki lapsed Eestisse ja veedavad pühad mehe uue perega, neil on juba uue naisega ka laps tulemas. Loomulikult mina sinna seltskonda ei sobiks. Ema elab mul üldse teises maailma otsas ja rohkem lähedasi mul polegi, ka siin Soomes pole eriti sõpru tekkinud. On küll toredaid kolleege, aga nendel on ju omad pered ja omad tegemised jõulude ajal.
Eelmisel aastal lendasingi pühadeks ema juurde, aga sel aastal pole see ei töö tõttu ega ka rahaliselt võimalik. Nüüd mind ootab ees jõululaupäev üksi kodus, esimest korda elus. Mul tulevad juba ainult sellest mõttest pisarad silma, kuidas ma üksi laua taga istun, eemal lastest ja kõigist lähedastest.
