"Tundsin sisimas, et nende afäär sai hoo sisse pärast seda reisi. Nimetagem seda kas või naise intuitsiooniks."
Olen Emmasse suhtunud nii ülekohtuselt; olen ta süütust röövsaagina kohelnud.
Nii nagu ma ei ole kunagi olnud selline naine, kelleks Richard mind pidas, ei ole ma ka selline naine, kelleks Emma mind peab.
Tol esimesel õhtul, kui ma kohtasin oma asendajat nende asutuse jõulupeol, tõusis ta oma laua tagant püsti moonipunases kombinesoonis. Ta naeratas laialt ja ulatas mulle käe.
Kogunemine oli elegantne nagu kõik muugi Richardi maailmas. Klaassein vaatega Manhattanile. Ceviche − eelroog toorest kalast serveerituna portsjonina spetsiaalses lusikas, ja seejärel lambaribi mündikastmes, mille kandsid lauale smokingis kelnerid. Baaris pakuti valikut mereandidest ja üks naine avas soovijatele soolakaid Kumamoto austreid. Keelpillikvartett esitas klassikalist muusikat.
Richard suundus baari meile jooke tooma. „Kas viin soodavee ja laimilõiguga?” küsis ta Emmalt.
„Sul on meeles!” Emma silmad jälgisid teda, kui ta eemale kõndis.
Sellest silmapilgust kõik see algaski: uus tulevik materialiseerus mu ees.
Mõne järgmise tunni jooksul rüüpasin mineraalvett ja ajasin viisakat juttu Richardi kolleegidega. Hillary ja George olid kohal, aga Hillary oli juba hakanud minust kaugenema.
Terve õhtu tundsin elektrisärinat oma abikaasa ja tema assistendi vahel. See ei tähendanud küll naeratuste vahetamist ega kõrvuti samasse vestlusringi sattumist, väliselt olid nad igati kombekad. Aga ma märkasin Richardi pilku temakesele libisemas, kui too kuristas oma kurgunaeru. Ma tundsin, et nad on teineteise olemasolust teadlikud. See oli täiesti kombatav ja kaugele kumav ühendus, mis neid sidus koguni üle ruumi. Peo lõpul tellis Richard auto, et Emma ohutult koju jõuaks, hoolimata Emma protestidest, et ta võib ka ise takso võtta. Jalutasime kõik koos välja ja ootasime tellitud auto saabumist, enne kui me enda omasse istusime.
„Ta on armsake,” mainisin Richardile.
„Ta on tööl väga tubli.”
Kui Richard ja mina jõulupeolt koju jõudsime, hakkasin kohe trepist üles magamistoa poole minema, oodates igatsusega, millal saan rullida alla elastse sukahoidja, mis mul kõhtu soonis. Richard kustutas koridori lambi ja järgnes mulle. Sel silmapilgul, kui ma astusin magamistuppa, keeras ta mu näoga vastu seina. Ta suudles mind kaelale ja surus end mu vastu. Ta oli juba valmis.
Harilikult oli Richard õrn ja hooliv armastaja. Varem oli ta mind nautinud nagu viiekäigulist lõunat. Aga tol õhtul haaras ta mu kätest kinni ja kasutas üht enda oma, et hoida neid ülal mu pea kohal. Vaba käega lükkas ta alla mu sukad. Kuulsin rebenemise kärinat. Kui ta mulle tagant sisenes, ahmisin õhku. Mina ei olnud veel tema jaoks valmis. Ta surus end mu vastu, mina aga jõllitasin meie triibulist tapeeti. Ta jõudis kiiresti lõpuni ja tegi seda valju toore oigega, mis näis kajavat läbi kogu ruumi. Siis naaldus ta hingeldades vastu mu keha, pööras mu ümber ja suudles mind vaid korra huultele.
Ta silmad olid suletud. Tahtsin nii teada, kelle nägu ta nägi.
Mõni nädal hiljem kohtasin Emmat jälle, kui ta saabus kokteiliõhtule, mille me Richardiga oma kodus Westchesteris korraldasime. Ta nägi välja sama laitmatu, nagu ma teda mäletasin.
Õige pea pärast meie õhtust vastuvõttu pidin minema Richardiga filharmooniasse, aga jäin kõhuviirusega voodisse ja olin sunnitud viimasel minutil loobuma. Ta võttis Emma kaasa. Alan Gilbert juhatas orkestrit, mängiti Beethovenit ja Prokofjevit. Kujutlesin neid kahte istumas kõrvuti ning kuulamas lüürilisi ja väljendusrikkaid meloodiaid. Vaheajal jõid nad tõenäoliselt kokteili ja Richard selgitas Emmale Prokofjevi omapärase stiili päritolu, nii nagu ta kunagi valgustas mind.
Läksin voodisse ja uinusin, nende mõlema kujud mu silmade ees. Tol õhtul jäi Richard linna.
Mingil juhul ei saa ma seda kindlasti väita, aga kujutan ette küll, et see oli nende esimese suudluse õhtu. Näen Emmat talle oma ümmarguste siniste silmadega otsa vaatavat, kui ta tänab teda imelise õhtu eest. Nad kõhklevad ega taha lahku minna. Hetk vaikust. Siis langevad temakese laud kinni ning mees kummardub ja vahemaa nende vahel kaob.
Varsti pärast filharmoonia kontserti lendas Richard Dallasesse koosolekule. Selleks ajaks hakkasin ma tema töögraafikul hoolsamini silma peal hoidma. See oli Richardile oluline klient. Emma muidugi saadab teda. See mind ei üllatanud: Diane oli ka vahetevahel temaga kaasa sõitnud.
Aga Richard ei helistanud mulle ega saatnud ka sõnumit, et head ööd soovida.
Tundsin sisimas, et nende afäär sai hoo sisse pärast seda reisi. Nimetagem seda kas või naise intuitsiooniks. Mõni nädal hiljem sõitsin linna. Tahtsin Emmat veel kord näha. Viivlesin nende töökoha ees õuel, varjates nägu ajalehega. See oli too päev, kui Richard pani mu asendajale käe õrnalt ümber piha ja hoidis väljudes talle ust lahti. Temake kandis õhetavroosat kleiti, mis sobis kokku ta põskede tooniga, eriti, kui ta vaatas ripsmete alt üles mu abikaasa silmadesse.
Oleksin võinud nendega vastamisi sattuda ja neid hõigata, teeseldes vaimustust, ning teinud siis ettepaneku, et võiksime kõik koos minna sööma. Aga ma lihtsalt jälgisin neid, kui nad läksid.
