Millist ema laps tegelikult vajab? Siin on vastus!
Minu kasvatusalaste veendumuste kujunemisele avaldasid kunagi mõju kaks naisterahvast. Mõlemad olid pisut vanemad kui viiekümnesed, mõlemal olid mees, lapsed ja lapselapsed ning mõlemad olid minu kolleegid riiklikus haridusasutuses – ja sellega sarnasus lõppeski. Põhiliseks erinevuseks oli aga nende naiste suhtumine iseendasse.
Üks nendest (ma nimetan ta Tamara Petrovnaks) oli erakordselt ohvrimeelne. Just nimelt nii ta ennast uhkelt nimetaski. „Ma ohverdan taas õppetööle oma isiklikku aega,” kuulutas ta õpetajate toas valju häälega, kui soostus haigestunud kolleegi asemel tööle tulema. Tema ise ei jäänud kunagi haiguslehele ja eelistas põdeda kõik tõved läbi „tööpingi juurest lahkumata”. Pisimagi häda korral võttis Tamara Petrovna demonstratiivselt ravimeid, mida ta oli endale ka ise määranud, sest tal ei olnud aega arste pidi käia. Ja me kõik saime muidugi kuulda tema kangelasteost, kui ta ükskord pärast operatsiooni haiglast ära tuli, et eksamit vastu võtta. Tema koormus oli alati maksimaalne ja ületas isegi normi, nii et ületunnid tuli ametlikult vormistada kellegi teise nimele. Nõnda palju töötas ta ainuüksi laste pärast, keda „tuleb ju kõige vajalikuga varustada”. Tuntud väljend „Lastele parimast parim!” ei olnud mitte üksnes tema isiklik loosung, vaid pani paika ka tema elustiili. Asjaoludest sõltumatult rahuldati esmajoones laste tarbimisvajadused (nende nõudmised, nagu te taipate, kasvasid lakkamatult) ning Tamara Petrovna ise sõi ja riietus väga askeetlikult, rääkimata juba sellest, et ta oleks andnud endale loa kulutada raha meelelahutuste ja muude „rumaluste” peale.
Teine naine (olgu ta Tatjana Pavlovna) oli elustiililt Tamara Petrovna täielik vastand. Tema võttis endale miinimumkoormuse. Vajaduse korral leidus tal „jultumust” minna haiguslehele isegi eksamisessiooni ajal. Ta võis nõrgale tervisele viidates keset õppeaastat palgata puhkust taotleda, et sanatooriumisse sõita, teenides sellega ära Tamara Petrovna täieliku hukkamõistu.
Ma kohtusin korrapäraselt sööklas kord ühe, kord teisega, aga et mõlemaga üheaegselt …
Tamara Petrovna oli üsnagi jutukas. Ta kurtis tervisemurede, kroonilise väsimuse ja tänamatute laste üle, kes sokutavad nüüd igal õhtul tema hoida lapselapsi, võttes talt võimaluse pärast rasket tööpäeva puhata, kuid töötab ta ju nende jaoks … Ta tõi selle kõik kuuldavale hääletooniga, mis kriipsutas ilmselgelt alla, et ohvri roll on Tamara Petrovna lemmikroll. Ja et ta ootab selle osatäitmise eest kiiduavaldusi …
Tatjana Pavlovna oli vastupidiselt rahulik ja naeratav ning rohkem kuulas, kui rääkis ise. Vahel jutustas ta midagi naljakat lapselastest.
Kord esitas ta Tamara Petrovnale naiivse küsimuse:
„Aga miks te uuringutele ei lähe, kui teil pea nii sageli valutab?”
Ja siinkohal ei suutnud Tamara Petrovna ennast pidada.
„Kullake, ma ütlen teile üht asja. Kui te üldse armastategi kedagi, siis ainult iseennast. Isiklikud vajadused on teile kõigest muust tähtsamad. Teil on uuringud ja sanatooriumid ja erakorraline puhkus … Minul ei ole aga aega iseendale mõelda! Mul on töö, lapsed ja lapselapsed ning minu najal püsib püsti kogu elamine! Mina mõtlen esmajärjekorras oma lähedastele! Ja ka järgmisena mõtlen ma nendele!”
Tatjana Pavlovna pidas vahet ja ütles häirimatult lusikaga teed segades:
„Ka mina mõtlen lähedastele. Ma mõtlen, kas neile oleks vaja mingisugust haiget, väsinud, alatasa vinguvat, ärritatud ja tänulikkust nõudvat tädikest? Ei! Nad vajavad ema ja vanaema, kes on rahulik, terve, täis jõudu ning võimeline neid toetama ja aitama. Just nimelt seepärast ma mõtlengi iseendale, oma meeleolule ja oma tervisele. Ma armastan iseennast selleks, et mul oleks jõudu lähedasi armastada ja neile kasulik olla.”
Mina tollal küll alles unistasin emaks saamisest, kuid armastasin juba oma tulevasi lapsi ja teadsin, et ilmtingimata tuleb lastele anda parimast parim. Ja pärast seda kahekõnet ma mõistsin, et parima all ei peeta silmas ainelisi hüvesid. Parima all mõeldakse suhtumist, meeleolu ja enesetunnet. Laps ei vaja ohvrimeelset ema. Laps vajab armastavat ja õnnelikku ema.
See ei tähenda, et ema peab endale või oma tööle kriipsu peale tõmbama. Mõnel emal on tarvis õnnetunde saavutamiseks palju töötada. Kuid küsimus ei ole nädalas tehtud töötundide arvus, vaid pigem motivatsioonis. Suureks kasvanud lapsele on ühevõrra halvad mõlemad võimalused – nii „Ma töötasin kogu elu teie pärast!” kui ka „Teie pärast ma loobusin karjäärist!”. Veelgi hullemad variandid on „Ma ei läinud teie pärast mehele! Ma ei tahtnud, et majja tuleks võõrasisa!” või „Ma elasin teie pärast kogu elu mehega, keda ma ei armastanud, ja kannatasin tema tempe, sest peamine oli see, et te kasvaksite täisperekonnas!”. Kõige sagedamini tähendab niisugune ohvrimeelsus seda, et ise ei osata elada, kuid vastutus selle eest veeretatakse laste kaela. Ja kuidas nad peavad pärast elama teadmisega, et ema oli õnnetu … omaenda lapse pärast?
Ja oleks asi siis üksnes moraalsetes piinades! Vaadake ise, millised stsenaariumid võivad siit hargneda.
ESIMENE. Tuua oma õnn emale ohvriks nii, nagu tegi seda kunagi tema ise. Olete arvatavasti kuulnud juhtumitest, mil üksikema pojal ei õnnestu oma isikliku eluga järjele saada ja ta jääb kuni (parimal juhul) neljakümnenda eluaastani poissmeheks? Ja oleks see veel tema enda teadlik valik! Paraku tabas ema „haigushoog” iga kord just nimelt siis, kui poeg (oli ta siis kahekümnene või kolmekümnene) kavatses kohtamisele minna.
TEINE. Võtta ema ohvrimeelsus endale eeskujuks ja talitada omaenda lapsi kasvatades kõiges tema kombel ehk ohverdada ennast laste nimel.
KOLMAS. Eemalduda emast, et võimalikult harva kuulda tema etteheiteid seoses tänamatusega ja kaitsta ennast süütunde pealepressimise eest. Probleem on selles, et kui sa oled siiski jõudnud järeldusele, et jah, ennast ohverdati sinu pärast, on sellest kaelamääritud süütundest keeruline vabaneda.
NELJAS. Kõige soodsam, kuid harva teoks saav stsenaarium on selline, et suureks kasvanud laps saab (tänu iseseisvale arengule, psühhoteraapiale, raamatutele või juhendajatele) ikkagi õnnelikuks ja veel enamgi – ta suudab ka ema pisut õnnelikumaks muuta. Ent oleks siiski parem, kui järjestus oleks teistsugune, ehk õnnelik ema õpetaks last õnnelik olema, sest lapsed ei õpi ju mitte niivõrd sõnade, kuivõrd isikliku eeskuju najal.
Laste õnne tagamiseks leidke endale oma isikliku õnne retsept. Ohvrimeelsust ja ängistavat väsimust ei ole vaja. Ärge unustage ka enda eest hoolitseda.
