Eestlanna pihib: ma jätsin igasuguse alkoholi tarbimise maha ja ühiskond seda ei aktsepteeri

Peaks ju olema loogiline, et sõbrad ja perekond toetab mu otsust olla tervislikum. Ma ei oleks iial arvanud, et minu otsus enam mitte ühtegi tilka võtta hakkab nii paljusid ärritama. See ei ole ju normaalne.

Ma olen alati olnud natuke vaiksemat tüüpi inimene ja mitte kunagi peo hing. Ülikooli ajal hakkasin natuke rohkem pidudel alkoholi tarvitama, et seltskonda sisse sulanduda. Lõpuks ei kujutanud ma enam peol või seltskonnas olemist ilma alkoholita ettegi. See ei muutnud mind küll otseselt julgemaks, aga andis mingis mõttes kindlust juurde. Vähemalt ma ise uskusin seda.

Kuid kaks aastat tagasi, ühel hommikul järjekordse peavaluga ärgates tundsin ma äkitselt, et nüüd on kõik. Ma ei taha enam alkoholi nähagi, mulle ei meeldi see tunne, mida see minus tekitab ja mulle ei ole kunagi otseselt meeldinud juua. Ma pean hakkama seltskonnas niisama ilma selleta hakkama saama, see ei ole ju raske.

Niimoodi päevapealt ma jätsingi igasuguse alkoholi tarbimise kõrvale. Ei olnud üldse raske. Siiamaani ei ole isu tagasi tulnud. Aga miskipärast häirib see kõiki teisi minu ümber. Alguses oli mul endalgi imelik alkoholist keelduda. Jäin siiski endale kindlaks. Riburadapidi hakkas tulema erinevaid väiteid ja küsimusi, miks ma ikka peaksin jooma.

"Sa oled väsinud, aga võta minuga koos üks viinapits, siis läheb kiiresti väsimus üle!"

"Miks sa ei joo? Imelik oled vä?

"Me ju kõik võtame sünnipäevalapse terviseks, sa solvad teda!"

Ma saan aru, et inimestel on endal imelik juua, kui seltskonnas on mõni karsklane. Neil hakkab piinlik enda käitumise pärast, kuid samas tahavad nad seda vägagi õigustada, niiet parem on maha teha kedagi, kes on erinev.

Ma olen olnud kaks aastat karsklane ja imestus ei näi lõppevat. Need samad küsimused tulevad siiamaani igal peol. Ma saan aru, et teised inimesed tahavad alkoholi tarbida, aga vähemalt minu otsust seda mitte teha võiks ju aktsepteerida.

Mida ma tegema peaks, et need küsimused lõppeksid?