"Kui ema ei lubanud, siis issi ikka lubas," kinnitas naine. "Mu isa oli surres 63aastane. Isa haaras mind oma tegemistesse kaasa, olime alati justkui omas maailmas. Näiteks tegime koos remonti. Olen temalt õppinud tööd mitte kartma."

Epu isa suri 2016. aastal ja paraku tütrel oma isaga enne seda rääkida ei õnnestunud. "Olin aasta jagu koolitusi teinud, aga ettevõte oli alles lapsekingades. Mõtlesin toona, et kui tahan ellu jääda, pean tublisti panustama," meenutab ta. "Sõitsin väga palju üle Eesti koolitusi tehes ja ma ei teadnud vahel isegi, kus linnas parasjagu olin. Lubasin pidevalt, et võtan aja maha, lähen isa juurde, et me saaksime rääkida. Kuid pidevalt oli kiire. Mäletan, et olin Pärnus koolitusel ja kui telefoni vaatasin, oli mu õde helistanud. Kui talle tagasi helistasin, ütles õde, et isa suri hommikul. Ma ei saanudki temaga rääkida."