"Mis ma siis teen, kui vaatan oma last ja mõtlen, et see oli nüüd üks suur viga? Kust ma tean, et ma ei hakka kahetsema?"

36aastane naine kirjutas Naistekale kirja, milles ta tõdes, et kuigi tema mees tahab väga lapsi saada, siis tema ei suuda sellele praegu veel mõeldagi. Üks temast pisut vanem naisterahvas tunnistas loo kommentaariumis, et tema pole lapsi saanud veel seetõttu, et tal on paaniline hirm, et äkki ta avastab ühel hetkel, et talle ei meeldi ta laps.

"Mul on just vastupidi. Olen sinust natuke vanem ja tean, et see, mis ma nüüd lähiaastatel otsustan, ongi lõplik.

Rasedust ja sünnitust ma üldse ei karda, tunduvad küll mitte väga meeldivad asjad, aga elaks vabalt üle. Samuti ei hirmuta tööga seotud asjad ega üleüldine elukorralduse muutus. Olen hea kohaneja ja saaksin kindlasti hakkama.

Minus aga tekitab paanikahoo just see mõte, et oledki ühe uue inimesega elu lõpuni seotud. See on ainuke asi maailmas, mida sa kunagi enam muuta või tagasi võtta ei saa. Mis ma siis teen, kui vaatan oma last ja mõtlen, et see oli nüüd üks suur viga? Kust ma tean, et ma ei hakka kahetsema? Tahaks ju ikka oma lapsele palju armastust pakkuda, aga ma ei tea ju, mis tegelikult juhtub.

No täiesti paaniline hirm on ja see on vanusega ainult süvenenud. Imetlusega vaatan neid, kes on oma lapsesoovis nii kindlad ja julgevad nii suuri otsuseid teha."