Kaheksa aastat kaugsuhtes olnud mees jagab nõuandeid, kuidas selline suhe saab väga hästi toimida
McNeill oli enamasti oma naisest eemal igal aastal kuus kuni üheksa kuud. 2015. aastal nad abiellusid ja elavad nüüd rahumeelselt koos.
"Väga varajases suhte alguses helistasin ma ekspeditsioonil olles oma kallimale iga 10-20 päeva tagant, rohkem ei olnud võimalik. Mingist telefoniseksist ei olnud juttugi!" kinnitab mees. Samuti oli neil võimalik omavahel meile saata. McNeill räägib, et muidugi tuli sellise vähese suhtluse ja suure kauguse tõttu ette ka armukadedust, aga sellest saab võitu, võtmesõnaks on usaldus.
Koroonaviirusest rääkides nendib mees, et inimesed on tegelikult vägagi võimelised kohanema uute olukordadega, mis siis, et need tunduvad rasked ja ületamatud. Ta usub, et me kõik tuleme sellest lõpuks võitjatena välja.
"Kui ma esimest korda Antarktikasse läksin, olin üksildane, kohutavas merehaiguses, väsinud, klaustrofoobiline ja igatsesin meeletult oma kodu järele. Olin laeval, suundusin tsivilisatsioonist kaugemale ja mul polnud võimalik ära minna." McNeill pidi töötama väga ebasoodsates tingimustes, ta kinnitab, et vahepeal oli väga jube, aga ta jäi ellu. Kui ta vaatab praegu tagasi kõikidele raskustele, ei tundu karantiin midagi ületamatut. Ta on rõõmus, et ta pole merehaige, tal on internet ja mobiiliühendus ning lõpuks peale kõiki neid aastaid kaugsuhet saab ta rõõmsalt oma naisega koos olla.
McNeill kinnitab, et kaugsuhe tekitas temas väga suurt armastust oma naise vastu. Ta soovitab paarikestel, kes peavad pikalt teineteisest eemal olema, kasutada lahusolekut mõistlikult, sest see annab hea võimaluse mõtiskleda selle üle, kui väga sa oma kallimat armastad. Siis ei teki tahtmist tülitseda ega teist inimest umbusaldada. Ta arvab, et lahusolek tugevdab igat paarisuhet ja paljastab nõrgad kohad, millega on vaja tegeleda. Muidugi paneb see kõik suhted proovile, aga need, kes elavad selle raske aja üle, väljuvad sellest tugevamana kui eales varem.
Allikas: Cosmopolitan
