Reeglid suhetes: kas üldse, kellele ja milleks?

 (22)
Reeglid suhetes: kas üldse, kellele ja milleks?
Scanpix

Reegleid on igal pool. Ja nende täitmisega on, nagu on. Kui aga saab, siis mässajaloomusega inimene (nagu näiteks mina) hakkab kohe vastupidiselt mõtlema. Et mis siis ikkagi juhtub, kui ma EI täida korraldusi? Näiteks liikluses on nii ja naa- peaasi, et ise ja teised (ning auto/autod)terveks jäävad ning trahvi ei saa. Muu on juba savi. Aga kui teemaks on suhted ja teised inimesed ning nendega seotud „reeglid", kas siis on laveerimisruumi sama palju? Kuidas siis enda ja teiste rahulolu saavutada? Kas tõesti vaid rangelt reegleid järgides?

Reeglitele suhetes pani mind mõtlema üks omapärane jutuajamine ühe kolleegiga. Meeskolleegiga. Me isegi ei tea teineteist eriti palju, ühel tööalasel koolitlusel oleme koos olnud ja tööpäevadel istume ka ligistikku, aga see on seni ka kõik olnud. Ometi sai kord ühel tavapäraselt igaval ning tatina venival tööpäeval Messengeris aega veedetud. Olgu märgitud, et tööalaselt on see suhtlusvorm veel täiesti lubatud. Veel. Ja nii sujuvalt elu-olu kirudes jõudsime kuidagi eraeluliste teemadeni, nagu ikka jutud tavaliselt kulgevad. Olin varem kuulnud, et ta tüdruksõber kodumaaalt tuleb ka Belfasti elama ja ehteestlaslik uudishimu oli teada saada, kuidas siis teistel sisseelamine minu lemmiklinna toimub. Õnneks ei jõudnud ma seda veel küsida ning säästsin ühe piinliku olukorra. Nimelt oli värskelt kokku kolinud paarike juba nädalaga nii riidu läinud, et kiire lõpp oli käega katsuda.

Seotud lood:

Mis siis juhtus? Ise ma seda loomulikult ei küsinud. Pole minu asi, kuigi teada tahtsin kangesti. Aga ajapikku olen teiste privaatsust natukenegi austama hakanud. Seda ilmselt seetõttu, et igaühele minu elu nii meeletult korda läheb, et kõike on vaja teada. Teada sain ma siiski, sest meeleheitel noormees tahtis asjast kuidagimoodi aru saada ja suhteliselt võõras kolleeg sobis selleks ideaalselt. Mina siis. Nimelt palus õnnetu töökaaslane minu, kui naisterahva arvamust oma lootusetu olukorra kohta. Lugu lühidalt oli siis selline: poiss ja tüdruk tutvusid, kaugsuhtes 10 kuud, sest poiss kolis Belfasti. Ja kui mingil hetkel otsustati, et tüdruk kolib talle järgi, siis senikaua oli poisil lubatud ringi tõmmata. Noh, et kaugusuhtest tulenev vähene seksuaalne aktiivsus rakendatud saaks. Luba antud täievoliliselt tüdruku enda poolt. Poiss ei teinud seda, küll aga veetis meeleolukaid tunde Skype´s ning elas enda kesist suguelu seal välja. Kellegi teisega. Tüdruk kolis lõpuks tema juurde, omapäi olles kasutas poisi arvutit ja „juhuslikult” leidis vanad vestlused üles ning nüüd oli kisa kui palju. Poiss on igavene valetaja ja sitapea ja esimese asjana sai tüdrukul ka Facebookis suhte seis „vallaliseks” muudetud. Kogu lugu.

Midagi nii sürri pole ma ammu kuulnud, pidin seda ka oma kolleegile tunnistama. Esiteks selline ajuvaba reegel. Jah, loomulikult, meil kõigil on vajadused ja naiivne oleks arvata, et kaugsuhe kõigile jõukohane on. Aga siiski, kas sellisel juhul poleks targem rakendada reeglit „mida sa ei tea, ei saa ka sulle haiget teha”? Ja siis selline draama mingi paar kuud vana seks-chatti peale? Tüdruk ju ise andis loa oma kallimal üleüldse ringi tõmmata, kui teda seal polnud… Väga omapärane ja kahepalgeline reegel, mis hulk jama tekitas. Sellest, miks peaks keegi teise arvutis vanu vestlusi vaatama, ma üldse ei räägigi. Teatavasti neid niisama „juhuslikult” ei leia, neid peab ikka otsima…

Teine näide veel eluvõõram ja naiivsem. Mõnedele meie seast, pisut eluvõhikute jaoks on reeglid suhetes veelgi karmimad. Näiteks minu 25-aastane toakaaslane, tubli ja viks, jumalakartlik ning korraliku kasvatuse saanud tüdruk. Tema arvates läksin ma totaalselt üle piiri ka KFC teenindajaga sõbralikult rääkides. Mina küll ei leia, et ma oleks üleliia sõbralik olnud või oma tavapärasest vabast suhtlusstiilist üle astunud. Lihtsalt leidsin lõbusaks ajaviiteks teenindaja rahvust arvata- nimi Andris tundus just sobiv teema olema. Küllap lätlane, kes muu. Ja senikaua kui oma jäätisekokteili ootasime, leidsin mina, et võib ju ikka niisama lobiseda. Olgu siis lätlane või keegi teine. Aga niipea, kui need kohutavalt halvad jäätisekokteilid valmis olid ja kena teenindaja-noormees korraks selja keeras, vaatas mu kõrge moraaliga toakaaslane mulle karmilt otsa ning sosistas: „Sul on ju poiss-sõber!”. Jah, on küll. Aga kas sellepärast ei tohi ma enam uute inimestega suhelda? Või üldse teiste meestega? Rääkida ikka ju võib… Või ei või?

Ahjaa, eelpool kirjeldatud draama-tibi ja mu kolleeg leppisid ikka kuidagimoodi ära. Selleks korraks. Mina tahaks kangesti panust teha, millal järgmine krahh tuleb. Sest see on lapselegi selge, ei see tulemata jää…