Rongaisade välimääraja — oska ära tunda ja eemale hoida!

 (48)
Rongaisade välimääraja — oska ära tunda ja eemale hoida!
Foto: Ester Vaitmaa

Hiljuti oli isadepäev ja isade kiitmise taustal jäi meediast silma paraku ikkagi midagi negatiivset — paljud lapsed kasvavad isata. Ülistagem isadust kuitahes palju, ometigi on ilmatu palju neid mehi, keda võib julgesti „rongaisadeks” nimetada (tähelepanu, tegu ei ole üldse üksühese näitega linnuriigist, lihtsalt väljend on selline). Osad on neist avalikud, osad mitteavalikud. Avalikud on loomulikult need, kes oma laste juures uue pere juurde kõnnivad ja eelmist elu täielikult eitavad. Ja uuesti. Ning uuesti. Mitteavalikud rongaisad on aga eriti kavalad. Sest need isad on sellised, kes õhtul oma laste juurde koju lähevad. Aga päeval käituvad, nagu poleks neil ei peret ega lapsi ega kohustusi.

Peamiselt on need uuemat sorti rongaisad tublid pereinimesed, seda siis väliselt muidugi. Käivad ilusti tööl ja aegajalt perega puhkamas, viivad raha koju; naine arvab, et küll on ikka tubli kaaslane tal ja naabrid kiidavad, et küll ikka üleaedne on korralik mees. Tänapäeval ju tervikperet nii harva kohtab. Aga seda, et see tubli pereisa sõpradega dringil käies ka teisi naisi teadlikult nillib, ei aima keegi.

Rumalamad rongaisad varjavad oma pere olemasolu, nii kuis jaksavad. Pigem uurivad nad kõigilt naisobjektidelt, et kas neid ka mees või laps kodus ootavad, et endalt tähelepanu ära juhtida. Oma perekonnaseisu ja lastearvu suhtes jäävad nad kidakeelseks ning kui mehel veab ja ühiseid tuttavaid pole, siis võib kaksikelu päris pikalt elada. Harvaesinevate kokkusaamiste põhjendamisega saab ju uuele silmarõõmule ikka kuidagi hakkama: alati saab põhjuseks tuua, et tööd on palju ja komandeeringuid nii tihti ja siis on veel hobid jne. Kui tõde ilmsiks tuleb, siis enamasti jätavad naised selle valeliku tõpra maha. Kui veab, siis ilma suuremate draamadeta. Enamasti ei vea muidugi nii palju…

Seotud lood:

Targemad rongaisad hoiavad aga palju jama ära sellega, kui suhteliselt esimese asjana mainitakse, et naine ja lapsedki olemas on. Ning alles SEEJÄREL, justkui puhta lehena hakatakse uut (loodetavat) vallutust siis piirama. Kui naine perelõhkujaks olemist ei pelga, ongi tulemus olemas. Tähelepanu ja kingitusi pole ju kunagi liiga palju ja väike meelelahutus ei tee paha. Pealegi, mees oli ju aus, rääkis kohe vapralt ära, et pere olemas. Ja kellel siis poleks kahju mehest, kel „vinguv ja närtsind naine kodus, kes oma meest üldse ei mõista; sõnakuulmatud lapsed, keda üldse plaaniski polnud ja elamine ka vahetpidamata sassis…” Millegipärast kipuvad paljud uhked rongaisad olema just väikelaste isad, tihti lausa beebide omad. Kas tõesti on siis see  väidetavalt rõõmus lapseootus- noore issi staatus nii stressirikas? Sest alatihti võib kuulda juttu stiilis: „kuule, anna mulle oma telefoni number…. näe (näitab mobiili taustapilti), see on mu laps, sai just pooleaastaseks…. mis su number oligi?”

Suhetel on aga komme omasoodu areneda ning kui ajapikku uus naisterahvas mehest rohkem huvitatud on, siis on rongaisal kohe vabandus varnast võtta. Et „ma ju kohe alguses rääkisin, et mul on pere” ja „mina pole sulle kunagi lubanud, et ma oma naise maha jätan”. Ei ole jah, oli ju kohe väga aus oma perest rääkides. Seda, et tegu targa strateegiaga oli, ei oska kohe aimatagi.

Kõrgem klass rongaisasid aga mängivad kaastundele. Mul oli kunagi omal tuttav, kes end avalikult vaevatud üksikisaks tituleeris. Loomulikult andis see palju juurde: muidu kena mees, lahe jutukaaslane, heal ametikohal ja mõelda vaid, kui raske tal ikka olla võib- üksi kahe lapsega suures majas majandada. Hiljem selgus, et tuntud üksikisa oli tegelikult aastaid juba abielus, lihtsalt naine oli mõneks ajaks välismaal tööl ja nii sai end rahumeeli üksikisaks nimetada. Ühtlasi ka üksikisana käituda. Ja kõik uskusid. Mina kaasa arvatud…