Sten uurib: kui palju tühja hala peab mees kuulama?

 (9)
Sten uurib: kui palju tühja hala peab mees kuulama?
Pilt on illustreerivFreeImages/Lotus Head

Olen sõpraderingist tasapisi eemaldanud kõik püsikurtjad. Just need, kes head hetked veedavad muus seltskonnas ja mind otsivad murede väljavalamiseks üles. Leian, et oma hädasid saavad need semud jagada siiski oma peopundiga ja mina ei pea vingumürgitusse ära surema. Andur piiksub viimasel ajal juba kurjakuulutavalt.

Kõige huvitavam siin loo juures on see, et ei kurda mitte ainult vallalised naised, vaid isegi õnnelikus püsishuhtes elajad. Meenub tabav ütlus, kus nenditakse probleeme algavat just siis, kui ei räägita enam üksteisega, vaid üksteisest ja teistele. Olen selle sama väite paikapidavust vägagi eluliselt oma ja kaaslase nahal tunda saanud. Kui kodus valitseb „pilt on, heli pole“ suhtevorm, siis pikka pidu enam oodata pole. Seda heli minnakse mujalt juurde keerama ning peagi tundub, et uus televiisor näitab ikka paremat pilti ja rohkem kanaleid.

Sain nädal tagasi oma kõige kallimalt paraja peapesu uute telerite vaatamise eest. Püüdsin vilavate silmade saatel selgitada, et otsisin sealt osakonnast vaid sõprust. Minu senine teleoperaator siiski seda süütu sõpruse juttu uskuma ei jäänud. Olles päris aus, ei tundunud see mullegi enam väga aruka argumendina.

Teatud tingimustel on mees siiski valmis end kokku võtma ja naise muresid kuulama. Seda juhul, kui naise meeleolu mõjutab piisaval määral tema enda heaolu. Kui aga sõbrad kujutavad ette, et saavad oma suhteprobleeme ja muid vaeguseid piiramatus mahus kogu aeg jagada, lähevad lood kiiresti hapuks. Lõpuks tekib täielik foobia juba, kui selline enda tühjaks valaja internetis vestlustki alustada soovib. Telefonikõnede eiramine on selleks hetkeks juba tavaliseks saanud, kuna lahendust sõbra muredele ei näe tulevat. Pigem tekib neid iga sekundiga juurde — paljunevad nagu amööbid soojas tiigis.

Seotud lood:

Ilmselt pole minus siis seda õige eestlase soolikat, et sõbraga kohtudes hea meelega kõik suguvõsa haigused läbi hekseldada tahaks. Kui auru veel alles jääb, siis võtaks ette mühkamist abikaasa ja vastikud rikkad inimesed. Auru kui sellist niisuguse jama jaoks tõesti ei jagu ja pigem poen kodus teki alla ja loen head raamatut. See vähemalt ei hädalda mulle näkku ja laseb oma mõtteid kaasa mõlgutada.

Nädalavahetusse saadan teele viimase hea killu sõbralt, kes suutis oma murede sekka ühe naljagi visata. Palus mul ette kujutada aega paarikümne aasta pärast. Lapselaps istub vanaema süles ja uudistab kortsus roositätoveeringut memme dekolteepiirkonnas. Ühel hetkel katkeb vanavanema kannatus pikast piidlemisest ning teatab põnnile rõõmsalt: „Tahad, laulan sulle loo oma nooruspõlvest?“ Ja hakkab vaikselt venitama: Op, op, op, op… Oppa Gangnam style!