Sten uurib: miks suhtest suhtesse tormajad on nõrgad inimesed?
Piltilus sõbranna lõpetas hiljuti oma viis aastat kestnud suhte. Mõtete mujale saamiseks leiti kohe kõrvale uus silmarõõm, kellega ringi chillida. Oma peas mõtlesin, kuidas neiu selle nii vajaliku omaette olemise aja julmalt vahele jättis. Kes tahakski haledate heietuste saatel pimedas veebruarikuus oma koopas tiksuda?
Olgem kristalselt ausad, eks paljud meist ole vanast armastusest üle saamiseks kähku uue kandidaadi sihikule võtnud. Kuidagi nagu loogiline samm ja mis kõige parem - igati tõhus valuvaigisti. Samal ajal on mõni hingehaav siiski kordades suurem, kui teda tohterdama pandud roosakas plaaster ja tuimestav valge tabletike. Mõnes mõttes nõuab ränka eneseületust enda veenmine möödunud armastusest lahti laskma. Liiga tihti leiad end ühistele hetkedele mõtlemas. Õnneks aina harvemini komistad tema fotode otsa. Aga kui see hirmus hetk juhtub, siis oleks nagu tamm jõe eest minema uhutud. Kõik kriipivad tunded tormavad üle keha ja mõistuse ning ajuti usud end lihtsalt hulluks minevat.
Kadestan väga inimesi, kes oma elu kergelt ja mõistusega suudavad võtta. Kalkuleerivad välja otstarbekad liigutused, ega lase oma emotsioonidel võimust võtta. Huvitav - kas nad on selle võrra õnnelikumad ja edukamad elus? Või kadestavad nemad omakorda minusuguseid, kes suudavad ka praemuna ja raamaturiiuli peale nutma hakata, kuna eelmine armastus tuli meelde suvalisel ajahetkel?
Nendel praemuna peale meeleheitele sattumise hetkedel meenutan alati endale, kuidas inimesele antakse elus kanda just talle paras raskus. Ja kui raskusele teise nurga alt vaatama hakata, siis on ta ju pigem meid õpetama tulnud. Päris nüri on selle inimese elu, kes arvab end valmis olevat justkui küps õun. Et muudkui potsatab aga puu otsast alla ja on täiuslik. Veel hullemad on need õunad, kes oma täiuslikkust igal võimalusel esile toovad ja nina alla hõõruvad. Nimetagem neid siis kõiketeadjateks ja eksimatuteks. Väljasurev liik, ma võin öelda. Also annoying as hell.
Pärast suhte lõppu olen minagi vormelisõitja kiirusel deidiringrajal marulisi tiire võtnud. Et iga kord nentida - mitte keegi ei ole temast parem ja ei võta tema kohta ära. Ilmselgelt oleks abiks see, kui ma selle koha ise temalt ära võtaksin ja lõpetaksin võrdlemise. Ületamatult raske on elus allapoole liikuda oma standarditega. Pigem olen valmis edasi üksi minema, kui laskma lähedale kedagi grammivõrra vähem ideaalset.
Mõni päev tagasi väga hea sõbraga üle kolme aasta kohtudes jäid mind kummitama tema sõnad. Olin neid varem korduvalt paberilt lugenud, aga mitte kunagi kuulnud teise inimese huultelt sõnadeks vormituna. Neiu kinnitas, et iseennast peab alati kõige rohkem armastama. Iseenda küljes oleme me kinni elu lõpuni. Ja kas on siis sügavat mõtet paaniliselt täita iga oma ärkveoleku hetk kellegi teise seltskonnaga?
Et ometi ei peaks iseendaga kahekesi jääma.
