SUVEJUTT: kas peaks oma tunnetele voli andma?
Amsterdamist saati oli ta tundnud, et keegi teda jälgib. Aeg ajalt pilku oma kaasreisijatele visates, ei suutnud ta midagi või kedagi erilist tähele panna.
Olles üsna lennuki keskosas, jäi tema taha veel ridu istmeid, kuhu ta ei julenud vaadata.
“Raamat”, otsustas ta. “Parem loen”. Ent mõne aja pärast tundis ta taas oma kuklas pilku.
Brita ei pidanud vastu. Ta pakkis oma raamatu käekotti tagasi ja tõusis vahekäiku püsti, et minna tualetti. Seistes pööras ta ennast ringi, et enda taga istujaid vaadata.
Rahvast oli põhjast lõunasse ja seltskond oli kirev. Pidigi olema, sest lend viis neid Accrasse.
Kindla sammuga tualeti ukse taha ootama astunud, pööras ta uuesti ringi. Tema vaadet varjas … valge t-särgi alt välja punnitavate, hästi voolitud lihaste ja tumedate juustega mees. Rebeka tundis kuidas tal suu lahti vajus, kui ta silmadega teda endasse ahmis.
“Anthony” kostus meeldivalt madal hääl. Mees ulatas talle tervituseks oma käe.
“Brita” ta tõstis oma käe, et pakutu vastu võtta. Momendil kui ta sõrmed meest puutusid sai ta särtsu. Kiljatades tõmbas Brita oma käe tagasi.
“Särtsakas kah” naeris mees.
Brita tundis kuidas ta näost punaseks läks. Õnneks oli tualeti järjekord temani jõudnud ja ta pressis ennast kiiresti väikesesse ruumi.
Ta vaatas oma käsi, mis nüüd värisesid. Arusaamatu. Millegi pärast jäi talle näppu sõrmes olev abielusõrmus. Ta keerutas seda mõtlikult ja oli juba paar korda valmis seda sealt eemaldama. Ta vaatas peeglist vastu vaatavatele sinistele silmadele sügavalt otsa ja loobus oma sõrmusega mängimisest.
Uksest välja astudes riivasid nad üksteist, kui Anthony väikesesse ruumi sisenes. “Fuck” ütles Brita mõttes.
Miks ta tunneb midagi sellist mida ta ei peaks tundma? Oma kohale tagasi istudes, tõmbas ta kõrvaklapid pähe ja lülitas tema ees oleva ekraani tööle. Tõenäoliselt valis ta omale pool tundi filmi mida vaadata, et oma mõtteid kuhugi mujale suunata. Ta leidis ennas muusikakanalit vaatamas kui tema klappidest kostnud muusika asendus kapteni jutuga peatselt kohale jõudmise kohta.
Accra tollini oli ta suutnud ringi käia justkui silmaklappidega. Kõik oli hästi, sisendas ta endale. Ent lindi pealt oma kohvrit oodates sundis teda nõrk parfüüm ümber pöörama. Anthony seisis tema taga. Brita tundis kuidas ta põlved nõrgaks läksid. Oma kohvrit märganud, tahtis ta seda just lindilt maha ubida kui selja tagant talle tugevad käed appi tulid. Laia nearatuse saatel küsis mees nii muuseas “kas peatud Accras või sõidad edasi?”
“Accras, Labadi Beach Hotel” ütles Brita vaikselt. Mees kergitas kulmu. “Sel juhul kutsun sund õhtusöögile.” Tema naeratus oli lihtsalt hurmav.
Brita märkas eemal oma autojuhti. Kohvrit auto poole veeretades kuulis ta selja tagant otsusekindlat häält “kell kaheksa tulen sulle järgi.”
Labadi hotell oli võrratu. Olgugi, et selja taga oli pikk lennureis, tundis Brita ennast erksana. Tal oli paar tundi, et ennast sisse seada ja siis kas Anthony’ga või ilma, aga sööma plaanis ta minna.Dushi võtnud ja ennast valmis sättinud oli kell jõudsalt edasi liikunud. Juuksed kõrgele kuklasse soengusse sättinud ja mõnusa suvekleidi selga tõmmanud, kuulis ta uksel koputust. Kiirelt viskas ta pilgu kellale. See näitas täpselt kaheksa.
Brita tõmbas ukse lahti. Ta teadis keda ta seal näeb, aga ometi kattis ta ihu kananahk kui ta mehele otsa vaatas.
“Sul on külm?” ta oli valmis oma pintsaku Britale loovutama.
“Ei, lihtsalt …” ta jättis lause pooleli ja kummardus, et oma kingi jalga panna ja, et ei peaks taas mehe ees punastama.
Üles tõustes ootas teda mehe tugev käsi “valmis?”
Automaatselt libistas Brita oma käe selle alt läbi ja nad läksid treppidest alla. Brita vajus ettevaatlikult mehe kaela suunas ja hingas sügavalt sisse. Vilksamisi seinal olevasse peeglisse vaadanud, pani ta tähele kuidas Anthony rahulolevalt muigas. “Ta nägi” mõtles Brita.
Õhtu oli hubane, toidud maitsvad ja mees oli igati viisakas. Kordagi ei tekkinud piinlikku vaikust. Brital oli tunne nagu oleks teda juba ammu tundnud … kogu elu … näiteks.
“Lähme välja jalutama.” Anthony tõusis ja seisis Brita kõrvale. Brita läks vooluga kaasa. Ta tundis ennast suurepäraselt.
Väljas oli pime. Kõik need kaunid veesilmad ja basseinid, mis tulede valguses muinasjutulise tunde tekitasid, panid Brita õhku ahmima. “See on võrratu.”
Anthony tõmbas ta oma embusesse “sina oled võrratu” ja Brita tundis kuidas Anthony huuled tema omad leidsid. Põlvist nõrgana, mehe tugevatele kätele toetudes, ei suutnud ta mõelda, kas ta peaks oma tunnetele alla andma või siis …
