SUVEJUTT: päev, mida vajab iga lapsega kodus olev ema!
Mõtlesin samuti pajatada, tehes seda omamoodi. Olles romantika radadel ja unistades naiselikkusest.
Viimasel ajal pisikese tüdrukutirtsuga kodus olles olen märganud, et selliseid suviseid väljasolemise retki on aina vähemaks jäänud.
Ilmselgelt selline on emadus. Olen küll püüdnud leida erinevaid tegevusi värskes õhus, mängides sulgpalli ja kõndides maha pikki maid koos lapse ja vankriga.
Paraku aga tahtsin alati midagi enamat. Kasvõi väikest telgimatka parima sõbrannaga või sõpradega lihtsalt paadiga järvel olles kala püüda. Küll aga märkas minu salajasi soove minu mees, kes oli nii püüdlik et otsustas mulle korraldada unustamatu päeva kahekesi linna vahel.
Hommikul varakult oli äratus.Tegin silmad lahti, kui kuulsin kõrvus vaikset sosinat “ma armastan sind”.
Muidugi olin ma õnnelik, kes siis ei oleks? Hea on, kui sinu lähedane inimene sulle selliseid väikeseid komplimente teeb. See oli minu suurepärase päeva algus. Lapse viisime mehe ema juurde, kes heasüdamlikult oli valmis tema eest hoolitsema.
Kahekesi käest kinni hoides jalutasime bussi peale ja nii see sõit sai alguse.
Linnas olles viidi mind esimese asjana kingapoodi. Olin meelitatud. Juba ammu olin tahtnud soetada endale mõne kingapaari, aga kahjuks uus elu ja uued kohustused olid võtnud kogu aja, et enda eest hoolitseda.
Mees kordagi ei teinud tüdinenud nägu, jälgis mind, kui riiuli vahel erinevaid kingi jalga proovisin.
Olid isegi mõned, mida talle endale meeldis minu jalas näha. Lõpuks valisime koos ühed välja. Samuti otsustas ta mind üllatada uue kleidiga. Kui juba kingad, siis miks mitte terve komplekt? Leidsin endale sellise neoonroosa kleidi, mis minu arust mulle väga selga istus ja mees mainis, et ma olen selles armas, et minu vallatud blondid, veidike sassis juuksed sobivad väga hästi sinna juurde ja annavad mõnusa viimase lihvi.
Olime otsustanud. Ma ei saanud lihtsalt enam tänulikum olla. Tundsin end üle pika aja naiselikult, kui kabiinist uue välimusega välja astusin.
Ja linna vahel sain rõõmustada, sest paljud uudishimulikud pilgud peatusid minul. Varem kartsin, et minus nähakse ainult seda kodukana tüüpi ema, kes süüa teeb ja koristab. Siis aga mõistsin, et mul on palju pakkuda endale ja maailmale ning see oli kaunis teadmine.
Sellega aga ei olnud üllatused lõppenud. Varem, kui sai linna vahel käidud, peatusime ikka mõnes kohvikus, et süüa saiakesed ja juua tee. Nüüd aga peatusime hoopis uue maja ees ja selleks oli restoran.
Mulle meeldis selle juures kõik. Vaikne muusika, teenindamine, küünlad, toidud ja sisustus.
Seal olid erinevad muusikariistad riputatud seintele, maalid, suured rohelised taimed, kardinad, hubane valgus ja erinevad majaveinid.
Kuidas saaksin väljendada seda, mida sel ajal tundsin? Ma ei olnud varem käinud restoranis. Minu teadmised piirdusid kiirsöögikohtadest ja poest ostetud maiustustega.
Kui aga seal oma aega nautisin, tahtsin nutma puhkeda. Kindlasti on inimesi, kelle jaoks see on tavaline, ei midagi erilist. Aga emale, kes saab üle pika aja esimest korda nelja seina vahelt välja, on see midagi imelist. Kiidaksin kokka, kes meie toidud valmistas, see oli erakordne elamus ja kõige vaimustavamad maitsed, mida olen viimasel ajal kogenud.
Restoranist lahkudes suundusime toidupoodi, et osta mõned marjad ja puuviljad. Kodus olles mikserdasime endale mõned värsked smuutid, läksime korteri lähedale põllu peale ja viskasime sinna pikali. Kujutasime ette, milliseid pildikesi saaksime pilvedest ette kujutada. Leidsime, et tunneme ennast hästi ja meil oli isegi naljakas. Kes veel suudaks tulla lagedale sellise mõttemaailmaga, nagu turbomootoriga jänes või vihane pilv, kes sööb piparkooki?
Hoidsime teineteise lähedusse ja lihtsalt olime. Ega aeg-ajalt ongi hea lihtsalt olla, ilma et oleks tegevust või kusagile kiire. Me rääkisime oma unistuse kodust. Milline see võiks välja näha, kui see meil juba olemas oleks,me naersime, me kõditasime rohukõrtega teineteise põski.
Õhtupoolikul vaatasime sarja ja sõime sidrunijäätist.
Ma tunnistan, et vajasin seda aega, et leiaksin taas üles jõu, et anda aeg-ajalt omale võimalus lõbutseda ja ennast lõdvaks lasta.
Emadena me vajame patareide laadimise aega, et siis jälle igapäevastesse asjadesse sukelduda. Ja minu mees, kes nägi, et ma vajan oma ellu uudsust, oli valmis minuga selle aja veetma.
Nüüd ma enam ei igatse neid reise, ega spaas käike. Ma tunnen et mulle piisab, kui saan aeg-ajalt raamatuid lugeda või kooki küpsetada.
Tean, et see ei ole võib-olla põnev, nagu langevarjuhüpped või Eestimaa avastamine. Aga see on killuke minust. Ja see muudab mind õnnelikuks.
Suvi on veel ees. Mul on aega küll ja küll, et külastada lapsega loomaaeda, minna randa, olla koos oma vanematega, korjata metsast maasikaid ja võib-olla isegi selleks, et pidada maha üks korralik telgimatk.
Seni aga olen valmis võtma vastu kõik pisikesed asjad, mis elul mulle pakkuda on.
Ja tänu oma kallimale on minu kapis nüüd uus kleit, millega endale heameelt valmistad .
Eelkõige ongi minu suvi selleks, et oma naiselikkust leida ja hoida.
Et vabaneda piiridest ja näha kaugemale.
Ma loodan et see oli alles algus ja palju samasuguseid päevi tuleb veel.
