Suvi Peipsi ääres: ärge tehke sama viga, mis mina!

 (2)
Suvi Peipsi ääres: ärge tehke sama viga, mis mina!
Varahommik VarnjasFoto: Eveliis Kund-Zujev

Kõige pealt pean ma teid hoiatada selle eest, et artikli lugemine on omal vastutusel. Mina käisin nädalavahetusel Peipsi ääres, kus minuga midagi kummalist juhtus ja ma ei tahaks vastutust võtta selle eest, et sama võiks ka teiega juhtuda.

Mida õudsat seal siis minuga juhtuda sai, mõtlete te võib olla. Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Midagi õudset seal ei juhtunud, küll aga õnnestus mul vaid ühe päevaga sellesse piirkonda ära armuda ning mul on selline tunne, et juba vaid piltide vaatamisest võib Peipsi ääres asuvatesse vanausuliste küladesse ära armuda. Sealt lausa kiirgab sellist erilist idülli ja kalurikülade romantikat.

"Me oleme Tallinnast, me maksame!"

Korraks tundsin ma end muidugi nagu Kohviveski ühest tuntud filmist, kes nagu tõeline turist käitus. Samal ajal kui minu sõbrannad olid eeltööd teinud ja teadsid, et külades pole majades kraanivett, sest selline on traditsioon, siis mina hakkasin kohe tanklat, sularahaautomaati ja kaardimakset nõudma. Ilmselt on kohalikud selliste küsimustega harjunud ja ei pahandanud, kuid teile teadmiseks, et lähima Tankla leiate te Alatskivilt ja Kolkja kala-sibula restoranis te kaardiga maksta ei saa.

Sõit mööda Sibulateed

Kolkjas, mis oli esimene küla, mida me külastasime, elab umbes 300 inimest ja külastajate rõõmuks asuvad siin vanausuliste muuseum, sigurimuuseum ja Peipsi käsitöö pood, loomulikult ei puudu võimalus osta suitsukalakioskist Peipsi parimat kala - rääbist. Mul on siiralt kahju, et ma vanausuliste muuseumi ja vanausuliste palvelatesse ei jõudnud, aga nüüd ma tean, et selle piirkonna avastamiseks on lihtsalt vaja võtta aega rohkem kui vaid üks päev. Ärge teie sama viga tehke, varuge aega!

Seotud lood:

Muidugi üks pluss kogu selle asja juures siiski on. Ma saan sinna tagasi minna, sest suur osa suvedest möödub mul just Tartumaal. Mulle tuli üllatusena, et külad on Tartule nii lähedal. Kuigi pooled mu lapsepõlvesuved on möödunud Kauksi ja Kallaste randades, oli mulle kuidagi meelde jäänud, et Tartust oli sinna pikk sõit. Lapse jaoks võib olla oligi, täiskasvanu jaoks on see kõigest pool tunnikest sõitu Tartust ning teid ootab ees hoopis teistsugune maailm.

Edasi viib Sibulatee teid läbi Kasepää külast. Ajaloolised keerdkäigud on Kasepää küla ilmet kõige rohkem mõjutanud. Tänapäeval annavad siin tooni peale suuri tulekahjusid 1960.aastate keskpaigas kerkinud valgest silikaadist elumajad ja rannaribal asuvad miniatuursed saunahooned. Uus-Kasepää küla hõredamalt paiknevad majapidamised kerkisid siia ajal, mil vanausulistele anti õigust maad osta. Suuremad maatükid soodustasid köögiviljakasvatust ja nii öeldi juba 20.sajandil küla kohta, et need on "vanad sibulakasvatajate külad".

Looduse ja inimese armastuse suhe

Varnja külas, kus asus ka meie ööbimispaik, saime me sel korral kõige rohkem ringi vaadata. Kui te ei tea, siis Varnjas asub ka Voronja kunstigalerii, mille külastamiseks tasub juba niisama sõit Varnjasse ette võtta. Kuraator Pjotr Belõi ütles Voronja galerii õuel enne kunstinäituse „Avatud piirid” avamist, et väljapanekut võib vaadata kui inimese ja looduse vastastikust suhet. Inimene võib loodust armastada kogu hingega aga loodus on meie vastu ükskõikne ega vasta meie tunnetele.. Ma ei ole selle peale kunagi nii mõelnud. Huvitav mõte. Ja huvitavad inimesed. Viie miljoni elanikuga Peterburist on seitse kunstnikku pannud oma tööd välja just selles paarisaja elanikuga kalurikülas.

Voronja kunstigalerii

Külastusest Voronja galeriisse võite pikemalt lugeda siit.

Retroratastel küla avastamas

Võib olla te mäletate oma lapsepõlvest "kokukat". Meie laenasime ööbimispaigast mõned retrorattad, sealhulgas ka vana hea "kokuka" ning läksime külaga tutvuma. Varnja küla ajalugu ja tegemised on suursugused. Esimest korda mainitakse küla kirjalikes allikates 1582.aastal, mis teeb sellest vanima küla siinkandis. Varnja külapilti iseloomustavad viilkatusega puit-ja tellishooned, mille fassaadid on suunatud tänavale. Varnja vanausuliste kirik, mis lahkelt külalisi vastu võtab, on läbi ajaloo jaganud Varnja vene ja eesti külaks. Ajalooline eesti küla jääb kirikust Varnja kordoni poole, vene küla kirikust Kolkja poole.

Retroratastel külaga tutvumas

Kohalik külapood

Mobiilne supiköök

mänguasjaaed

Ööbimispaigaks saunapaat

Meie ööbimispaigaks sai valitud Mesi Tare saunapaat Peipsi kaldal. Kuna me tahtsime ka küladega tutvust teha, siis valisime me kaldas seisva ööbimispaiga, kuid julgematel soovitan ma natuke ekstreemsemat varianti. Nimelt saab end lasta saunapaadiga ka viia järvele, kust kaldasse ei saa muidu kui teise paadiga või ujudes. Annate käest ära oma mobiiltelefonid ja muud vidinad ning saate nautida täiesti erilist looduses ööbimise kogemust. Meie ööbimiskogemusest saad pikemalt lugeda siit.

Selliseks kujunes meie väikene väljasõit Peipsi äärde. Isu täis ei saanud, hoopis hamba verele. Jube kahju oli nii kiiresti lahkuda! PS: Aga kui lähete Peipsiäärt avastama, ärge sääsetõrjevahendeid maha unustage. Ega nad ilmaasjata seal sääsepüüdmise meistrivõistlusi ei pea!

Kolkja, Kasepää, Varnja külade kirjeldused ja info on pärit alljärgnevast allikast:

Güsson, K Tartumaa vanausuliste külad Kolkja, Kasepää, Varnja. Kolkja: MTÜ Piiri Peal, 2016