Täiskasvanud mees ei ole mingi titt: ära muutu teenriks, tal on endal ka käed-jalad otsas!

Olen veendunud võrdõiguslane ja arvan, et pole need mehed mingid hädapätakad — saavad ise toidu külmkapist kätte ja pole vaja neid vati sees hoida. Minu arusaamise järgi on suhe koostöö ja meid koheldakse täpselt nii, nagu me end kohelda laseme. Millegipärast muutuvad paljud naised ja emad aga täiskasvanud meestele teenriteks. “Kui naine armastab meest, kõik teeb ära ta eest,” ütleb laulusalm, aga ideaalses maailmas ei lase armastav mees naisel üksinda rassida. Ja üldse, “kui sa mind armastad, siis…” on paras manipuleerimine ja emotsionaalne väljapressimine ning ei tohiks suhetes üldse kasutusel ollagi!

Ega ei saa öelda, et minagi liigsest ümmardamispatust päris puhas oleksin — hommikusöögi voodisse saab enamasti mees, mitte vastupidi. Mina olen hommikuinimene ja tosserdan juba ammu ringi, kui mees alles voodis vedeleb ja tasapisi ärkab. Sestap ei tundu väga suure koormana need paar võileiba talle kätte viia, kui ma ise nagunii voodist väljas ja ärkvel olen. Ei võta see tegu ju minult tükki küljest. Siiski oleme mehega rääkinud, et taoline teenindamine ei tohi muutuda iseenesestmõistetavaks ja tänusõnu mitte väärivaks. Mees ei ole mul mingi titake, saab ise küll söögid tehtud ja tihtipeale kokkame koos. Samuti pole talle võõras koristamine ega nõudepesu, pesumasinagi saab sisse lülitatud ja hiljem riided kuivama pandud. Igati tip-top kaaslane, kuigi lilli toob ehk korra aastas.

Sellest pole iseenesest midagi, sest meie kummalegi ei sümpatiseeri lõikelilled, aga potitaimed ei mahuks korterisse lõpuks ära. Nii me siin siis elame, headest sõnadest ja armuavaldusest ei ole isegi pärast kümmet aastat kooselu puudust. Ainult et mehe emale külla minnes muutub mees natukene türanniks ja see pisut häirib mind. Nimelt olen selles peres veedetud aja jooksul alati näinud järgmist pilti — on söögiaeg, kõik istuvad ümber laua. Laualt on puudu sool või sinep või ketšup või sai jook otsa ning selle asemel, et ise püsti tõusta ja soovitut võtta, kamandavad mees ja meheisa mu ämma. Sellest saan veel aru, kui juurde paluda asju hetkel, mil ämm veel istunud pole ja parasjagu asju lauda kannab, aga kui ämm sarnaselt teistega sööb ning peab siis täiskasvanud meeste soovil püsti kargama, kuigi neil on endil käed küljes ja jalad all… see mulle üldse ei meeldi. Mind on kasvatatud teadmisega, et janusel on jalad ja sööja käsi pikk, sestap toon ja teen ise.

Ma olen mehele korduvalt öelnud, et selline käitumine ei meeldi mulle mitte üks raas ja see on ema suhtes inetu ning lugupidamatu. Mees saab aru küll, kuid ütleb, et see pole alati nii olnud, ainult sellest alates, kui ta kodust ära kolis. Suurema osa ajast elab ämm üksinda, abikaasa käib ka vaid mõned korrad kuus, seega tõenäoliselt avaldub nägemisrõõm ülehoolitsemisena, mida mehed kasutamata ei jäta. Ikka mugav ja mõnus kui keegi poputab, eksole. Seda enam, et muul ajal peab ise hakkama saama. Ja tegelikult saaks ämm alati "ei!" öelda ning pole mõtet liigselt kaasa tunda, kui ta ise sellise käitumismustri loonud on ja endaga niimoodi käituda laseb.

Mehega kõike seda analüüsides leppisime kokku, et oma paarikuusele pojale me edaspidi sellist süsteemi siiski sisse ei harjuta ja mehel on suur roll selles, et lapse jaoks ei tuleks ema ja teenri vahele võrdusmärki. Eks näis, kuidas me sellega hakkame saame, aga usun, et koostöös oleme tugevad.

Aga ämmale peaks korraldama poputamispäeva. Sellise, et läheme mehega külla ja teeme kõik ette-taha ära ning ämm saab enda rõõmuks terve päeva ainult last nunnutada ja puhata.