Tants ei küsi vanust

 (13)
Tantsud tähtedega
Foto: DELFI

Tundub, et ammu pole Eestis nii palju tantsust räägitud kui sel aastal. Kas andis selleks ajendi tohutu populaarsuse saavutanud telesaade „Tantsud tähtedega” või oli pinnas küps selleks, et tantsusaatele nii palju vaatajaid jagus?

„Telesaate „Tantsud tähtedega” järellainetus on väga suur. Meie tantsukursustele soovijate arv on kuuekordistunud,” ütleb Revalia Tantsukooli juhataja Merle Klandorf. Muide, kui Venemaal jooksis hiljuti teles sarnane saade, ainult tegu oli tantsudega jääl ehk siis iluuisutamisega, osteti kahe nädalaga tervelt Venemaalt kõik uisud ära… Ja kuna sealgi pole sel aastal külmaga just kiita olnud, kolmekordistusid kunstjääga liuväljade piletihinnad — kõik tahtsid uisutada.

Seltskonnatants

Peotantsust Merle Klandorfiga rääkida ei saa. Põhjus lihtne: kuigi siin ja seal peotantsukursustest ja -võistlustest kõneldakse, pole ametlikult sellist terminit olemas. „On seltskonnatants, mida õpitakse ja tantsitakse enda rõõmuks. Ja on võistlustants ehk tantsusport,” teeb Klandorf asjad selgeks.

Need, kellest võiksid kunagi võistlustantsijad saada, alustavad varakult, isegi juba neljaselt-viieselt. „7–12 aasta vanuselt jõutakse üldjuhul arusaamisele, kas tants on just tema jaoks. Ja 12–13-aastaselt peaks tulema selgus, kas lapsest saab võistlustantsija või jääb ta seltskonnatantsu harrastama oma lõbuks,” kirjeldab Klandorf tantsijatee algust. „Seltskonnatantsuga võib alustada ükskõik millises eas. Just siis, kui inimene ise tunneb: nüüd tahaks seltskonnas olles tantsida — ja hästi tantsida,” lohutab tantsuõpetaja neid, kel pole seni valsist ega rumbast aimugi.

Niisiis võib alustada kas või 70-aastasena. „Täiskasvanuna enam võistlustantsu ehk tantsuspordiga alustada ei saa — nagu iga spordiala puhul. Spordiga alustatakse ikka noorelt, kui lihased alles arenevad. Aga viimasel ajal korraldatakse palju ka hobitantsuvõistlusi, kus osaleda,” lohutab Klandorf hilja alustajaid. Ja lisab, et oma võistlused ja võistlusklassid on ka vanematele inimestele, kes harrastavad aktiivselt seltskonnatantsu.

Aga ikkagi: kui vanust juba viiekümne ringis ja senine tantsimiskogemus piirdub ainult tütre pulmas ämma varvastel tallumisega? Teisisõnu: kas vana karu on võimalik tantsima õpetada? Merle Klandorf ei pane ühest diagnoosi: „Nii nagu on inimesed erinevad, on ka nende tantsuvastuvõtlikkus erinev. Palju sõltub sellest, mida on varem tehtud. Kui enne on ainult kootud ja küpsetatud ja malet mängitud, siis ei kuuletu lihased ilmselt väga kergelt ning ka koordinatsioon pole tantsuks eriti hästi valmis. Ma ei taha aga öelda, et siis ei peaks tantsima õppima. Tants on südamele väga hea koormus, tore seltskondlik ajaviide, ka on see võimalus vastassugupoolega lävida. Aga vana karu hästi tantsima ei õpeta, kui mingit sporti pole varem harrastatud. Jäsemed ei kuula sõna.”

Sellele, et nii mõnigi teeb tantsuga tutvust alles keskeas, on Merle Klandorfil selgitus olemas: „Üks põlvkond jäi vahepeal tantsust eemale. Kui mina käisin koolis — ja sellest on ikka palju aega tagasi (olen 52-aastane) –, oli väga tavaline, et koolides olid tantsukursused. Veel minu tütarde kooli ajal, neist üks on 27 ja teine 30, toimus midagi. Aga sealt edasi on tühimik. Ma käisin tollal haridusministeeriumis mitmesuguste tegelastega rääkimas, et koolides peaks tantsukursused olema. Alati sain vastuseks: koolis on kõige tähtsam asi õppimine, kes tahab, see maksab ja käib kursustel.”

Praegu on asi tüki paremaks läinud, paljudes koolides on suisa kohustuslikud tantsutunnid kas ühe veerandi jooksul või vähemasti enne abiturientide lõpuballi.

Kui ülipopulaarne tantsusaade välja arvata, suurendab tantsimise populaarsust vahel ka mõni tants ise, näiteks nagu hiljuti salsa, veel varem lambada, mambo. Merle Klandorf rõhutab aga, et tema tantsukoolis n-ö hooajakaupu õppida ei saa. Ikka traditsioonilisi seltskonnatantse: standardtantsudest aeglane valss, viini valss, fokstrott, quickstep ja tango, Ladina-Ameerika omadest ruutrumba ehk ameerika rumba, samba, džaiv, rock’n’roll, tša-tša-tšaa.

Aga kus tantsida? Sugulaste pulmas — jah. Juubelisünnipäevadel — jah. Veel? Kunagi olid kultuurimajad oma tantsuõhtutega nii populaarsed, et pikad sabad vingerdasid ukse taga. Maakohtades on küll senini kuulda igasugustest klubiõhtutest, kus igas vanuses rahvas tantsu vihub. Aga pealinnas praegu? Esimese hooga ei tule peale Nõmme Kultuurimaja midagi ette. „Nii tore oleks öelda, et on neid kohti, kus tantsida. Aga ei ole ju,” on Klandorf päris õnnetu.

Oskab siiski mõne koha peale Nõmme ka nimetada: endisesse Kaja kinno tehtud kultuurimaja, Lindakivi kultuurikeskus. Lindakivi kiidab Klandorf eriti: „Seal on kohutavalt ilus saal, Maile Grünbergi sisekujundusega! Ja saal avaneb kohvikusse, mis on ka väga ilus. Tuled töölt, sööd-jood ja tantsid — see on nüüd küll üks õige asi!” Merle imestab, kuidas ärimehed pole tulnud lihtsa asja peale: asutada üks korralik tantsurestoran, mis mujal maailmas on hästi kuumad kohad.

„Meil tähendab mõiste restoran ainult söögikohta. Pubi — ainult söögi- ja joogikoht. Aga ma ei tea Eestis mitte ühtegi tantsurestorani! Kus saaks korralikult süüa ja siis on sul suur tantsupõrand, vähemalt 150–200 m2, õlitatud parketiga (lakitud põrand on liiga libe). Inimene tuleb, tal on kaasas vahetusjalanõud ja garderoobis on ka võimalus nende vahetamiseks. Inimene paneb jalga korralikud nahktallaga kingad, veel parem, kui need on spetsiaalsed tantsukingad põdranahast tallaga.

Inimene tuleb ja naudib oma vaba aega meeldivas seltskonnas ja liigutab ka end natuke. Ja muidugi üks korralik tantsuorkester, kes oskab mängida lugusid nii noorematele kui ka vanematele. Kui mõni ärimees sellise asja ette võtaks, oleks ma nõus konsultandiks tulema! Heast tahtest ja ilma rahata,” lubab Klandorf. Sest tema tantsijad küsivad iga päev: me lõpetasime kursuse, kus me saaksime nüüd seda teha, mida õppisime — tantsida?