Esmalt vabandan kõikide nende eestlaste ees, kelle lapsed siin Hollandis koolis käivad ja kelle õpetajad tõepoolest targad on. Või kes ise asjalikud õpetajad on. Lihtsalt minul oli võimalus kohtuda ühe tulevase algklasside õpetajaga, kelle maailmavaade ja teadmised mind aga väga jahmatasid. Loomulikult mitte heas mõttes.

Seda, et tegu üksjagu pealiskaudse inimesega on, teadsin juba varem. Oli kord juttu reisimisest (sest kõnealune isik on aktiivne Couchsurfingu liige, seega eelduste kohaselt teadmiste- ja rännuhimuline) ning tema arvamus endistest Liiduvabariigi riikidest oli kõike muud, kui positiivne. Loomulikult polnud ta kunagi üheski neis riikides käinud, aga tema arvates on tegu lihtsalt ühe „kõleda ja kõheda” osaga Euroopast, kuhu ükski normaalne reisija ei kipu. Mine tea, mis seal toimub. Hoolimata sellest, et riigid on iseseisvad juba üle kahekümne aasta ja aeg on edasi läinud.

Seekordne jutuajamine sai alguse asjaolust, et eelpoolmainitud tütarlapsel on varsti geograafia eksam tulemas, õpib ta ju õpetajaks. Ja vahepeal arenes meie vahel järgmine vestlus:

Tema: Meelike, kas sa oled Leedust?

Mina: Ei, ma olen Eestist.

Tema: Ahjaa, Eesti-Läti-Leedu.

Mina: Ohoo, sa isegi tead õiget järjestust kaardil? See on üsna haruldane, enamasti inimesed siin ei tea seda.

Tema: Tean jah, ma ju praegu õpin geograafia eksamiks.

Mina: Kas sa pealinnu ka tead?

Tema: Ei, meile pole seda vaja.

Mina: ???

Tema: Vaata, lapsi ei saa sundida kõike õppima, siis nad ei tahagi neid asju teada. Sellepärast on tehtud vastav programm, et nad igast ainest õpiksid vaid OLULISI asju.  Geograafias näiteks väikeriigid ja nende pealinnad, kui need pole Hollandi eluga otseselt seotud, pole olulised ja nad ei pea seda õppima.

Mina: Aga sina õpid ju õpetajaks? Sina ju ikka pead teadma?

Tema: Mina? Mina õppisin koolis, et oli näiteks Nõukogude Liit ja Jugoslaavia, mind ei huvita, mis vahepeal saanud on, ma ei saa kogu aeg asju ümber õppida.

Ja selle peale ei oskagi kuidagi nagu reageerida? SELLISEST inimesest saab kord õpetaja, kes kujundab väga suuresti laste maailmapilti. Lisaks on tal düsgraafia, mille olemasolu ta uhkelt demonstreerib ning iga vajalikku sõna/terminit googeldades küsis ta alati, et „kuidas seda kirjutatakse? Ma ei tea, mul on düsgraafia.” Hollandi keel on üsna keeruline, seda just kirjutamise osas, seega võisin vaid omas mõtetes mõelda, et „vaesed lapsed, kes tema omale õpetajaks saavad…”

Üks asi on, et õpilasi ei sunnita kõike õppima, aga tundub, et ka õpetajate teadmised piirduvad täpselt sellega, mis lastele õpetamiseks vajalik on. Kui ma ikkagi vaikselt püüdsin teda veenda, et maailm on muutumas üha väiksemaks ning me peame end uuemate asjadega kursis hoidma, nähvas see tulevane õpetajahakatis, et „miks on geograafia olulisem kui näiteks matemaatika? Kas sa siis ka eeldad, et lapsed peavad KÕIKE teadma?”

Rääkisin pärast seda lugu oma hollandlasele, kes samuti nördinult ohkas, et jama, kui koolide tase tänapäeval selline on. Ja et kui tema vanaisa, endine õpetaja, seda kuuleks, tormaks ta esimese asjana sellesse kooli, et direktoriga rääkida. Vana kooli mehena teab ta ilmselt riikide ajalugu paremini kui mina ja hollandlane kokku.

Meile muidugi meeldib arvata, et Eesti on üha rohkem ja rohkem saavutamas olulist nime Euroopa ja muu maailma riikide seas. Meil on Vana Tallinn, Kalevi šokolaad ja Skype. Millegipärast minu teele jäävad aga pidevalt inimesed, kelle teadmised Eestist (ja enamikest teistest väikeriikidest, eriti endistest NSVLiidu liikmesriikidest) sisuliselt puuduvad. Järgmine kord ma enam ei üllatu, kui minult järjekordselt küsitakse, kas Eesti riigikeeleks on vene keel. Või et kas eesti keel on nagu poola keel. Või et kas Eesti pealinn on Riia. Või et kas Balti riikide järjestus on ikka Läti-Leedu-Eesti. Ma pigem üllatun, kui keegi tõepoolest teab, kus ja millises järjekorras Balti riigid asuvad, mis keelt me räägime ja milline on meie ajalooline taust. Sest seda teavad vaid väga vähesed. Sest me pole piisavalt suurest ja olulisest riigist pärit.