Jõulud on vaikuse aeg. Tõsi, vaikust on sel pimedal ajal tõesti rohkem ja pühad annavad töömöllu vähe rohkema hingetõmbepausi. Vaikust on vaja! Sellist head vaikust, hingerahu vaikust, mis paitab hinge, lepitab südant ja mõistust.

Kuid selleks on vaja, et see vaikus ei karjuks. Ja selleks on, paradoksaalselt, vaja ka valjuhäälsust! Ei, mitte sellist, mida nagunii on rohkem kui vaja — sellist, mis elab end välja nõrgemate peal, mis loob endale „vaenlasi“ ja siis võitleb nendega, mis teeb haiget ja solvab, kritiseerib kõike ja kõiki. Ei ole vaja seda verbaalset kõhulahtisust, vaid julget valjuhäälsust oma tunnetes — sellist, mis on aus enda ja teistega kedagi kahjustamata, kaasaarvatud iseennast. Vaja on valjuhäälsust, karjatust, mis murraks „karjuvat vaikust” meie sees, sunniks oma kestast välja tulema, lõpetama kõige selgitamise (sellel on psühholoogilise kaitsemehhanismina ka nimi — ratsionaliseerimine) ja hakkama lihtsalt tundma.

Jah, ka selgitada ja mõista on vaja, et teha rahu, kuid kõigepealt on vaja tunda neid normaalseid tundeid, mis mingis olukorras tekivad — sealhulgas viha, kurbust, pettumust, pahameelt, isegi raevu. Näiteks võib olla vaja veel täiskasvanuna tunda viha ja kurbust vanema suhtes, kes pole meid kaitsnud, kui seda vajasime, on meid hüljanud või pole tal meie jaoks aega olnud. Miks? Et see tunne saaks vabaneda ja energia selle taga leida uue terve väljundi meie elus. See ei ole vanema vihkamine või süüdistamine, vaid oma õiglaste ja tõeliste tunnete väljendamine, mis lapsena polnud võimalik. See annab nüüd teadmise ja kinnitab lapsele meie sees (jah, me sisemine laps on me sees igavesti alles ja täiskasvanuna oleme me ise talle vanemaks): „Ma olen oluline, minu tunded on olulised ja mul on õigus neid tunda, ka siis kui ma mõistan, mis oli mulle haiget teinud käitumise taga, ka siis kui selleks olid „head põhjused“."

See omakorda annab võime end väärtustada ja kaitsta praeguses elus neis olukordades, kus see on vajalik. Näiteks väljuda toksilisest suhtest (ükskõik, kas see on armusuhe või tööalane või midagi muud) ja valida intuitiivselt edaspidi oma kõrvale partner, kes austab mu tundeid ja vajadusi. Sest olen lahendanud valu enda sees, teadvustanud olukorra, kus omandasin uskumuse, et ei vääri seda, et ma ei tohi öelda, mis tunnen ja vajan, vaid pean mõistma ja kannatama, ning muutnud seda uskumust. Nii on inimene võimeline väljuma sellisest suhtest süütundeta, sest ta teab ja tunneb, et tema tunded ja vajadused on olulised ning tal on õigus (ja vastutus!) nende ja oma heaolu eest ka seista. Nii ei satu ta manipuleerimise ja (vaimse) vägivalla ohvriks, uskudes, et on lahkudes või enda eest seistes halb inimene, sest peab mõtlema teistele enne kui endale, et ta tunded on „liialdatud“ või „õigustamatud“, sest teisel on halvasti käitumiseks „omad põhjused“, mida võib mõista ja millele kaasa tunda.

Selliseid uskumusi ja valusid lahendamata, annavad vanemad need ka lastele edasi. Mida iganes te ei räägiks, lapsed tunnevad ja tajuvad seda, mis tegelikult on. Kui olete näiteks elu aeg õnnetus suhtes, ei hooli endast, ei väljenda oma tegelikke vajadusi ja tundeid, võib-olla ei tunnegi neid enam, kaasaga suhtlete minimaalselt või agressiivselt, siis ei ole imestada, kui lapsel on „käitumisraskused“, meeleoluhäired, agressiivsus vm „veider“ ilming. Kui te ei ela oma unistusi, on kummaline oodata, et laps ühtäkki julgelt seda teeks. Kellelt ta õppima pidi? Muidugi on ka erandeid. Ja on ka vastupidiseid elusid lastel, võrreldes vanematega. Selle taga on sageli aga võitlus ja soov tõestada, olla iga hinna eest teistmoodi. Ka see ei ole vabadus, ka see on pinge, kus tegelikud tunded, valu ja vajadused on ikka pinna all, omasoodu alateadvuses meid suunamas.

Sellepärast ongi nii oluline need tunded teadvusse tuua ja väljendada. Kui me selgitame tundmise ja tunnete väljendamise asemel, ütleme me iseendale teisisõnu: „Mu tunded on valed ja ma ei tohiks neid tunda.“ Kinnistame seda, mida lapsepõlves tundsime ja uskuma hakkasime. Seesama sisemine laps saab üha uuesti sama sõnumi ega muutu me sees sugugi õnnelikumaks. Ja see tekitab omakorda uue ringi toksilisi tundeid, mis jäävad sinnasamma vaikusse karjuma.

Aga nii lihtne on seda „karjuvat vaikust“ isegi mitte märgata, sest nii tundub turvalisem, valutum ja lihtsam. Me õpime “aru saama”, “mõistma”, “kaasa tundma” teistele enne, kui teeme seda enda suhtes. Sest muidu oleme „isekad“, „enesekesksed“, „tänamatud“, „mõistmatud“… Ja seda ei taha ju keegi olla. Me tahame olla aktsepteeritud ja armastatud ja selleks oleme valmis tunded selgitustega asendama ja peitma nad ära nii hästi, et me isegi neid enam ei leia.

Õnneks ei ole see olukord, mida muuta ei saa. Saab! Ainult ühel moel: alustades iseendast! Just seesama, ole esmalt iseendaga hea. Täielik klišee, aga ka sajaprotsendiliselt tõsi… Läbi enda ja oma valukohtadele otsa vaatamise loome me lisaks omaenda elule ka tulevikku, kus taolisel moel katkisi inimesi on vähem. Sest lõpetades ise pideva huulde hammustamise ja selgitamise tundmise asemel õpetame me ehk ka oma lastele, õpilastele jne, et tundmine on okei, et nad on armastatud ja hoitud ka siis, kui on nutu- või raevuhoos… Kui oleme oma tunnetega sõbrad ehk lubame endal neid tunda ja turvaliselt väljendada, suudame hoida n-ö turvalist konteinerit ka lastele nende tunnete väljendamiseks, õpetades neile samas oma tunnetega toime tulemist nii, et need üle ei võtaks ega elu ei valitseks.

Kuidas siis endast alustada? Kõigepealt, märka, mis Sinu vaikuses karjub ja ära eira seda. Selleks on esmalt vaja vaikuses olla. Märka seda, kui päris vaikust Su elus pea iial ei olegi, sest oled nii hõivatud. Märka oma käitumisi ja mõtteid, mis on nagu automaatsed ja korduvad, mis tekitavad halba tunnet või probleeme suhetes, püüa sel sabast kinni saada, korraks peatuda ja tajuda, mis tunne Su sees on. Ära eira seda, kui tunned, et oled rahulolematu või õnnetu, öeldes endale mõistusega, et ei peaks ju olema. Ole endaga aus. Tunnista muutuse vajadust ja tee see ära. Kui kohe ei saa, asu sinnapoole teele väikeste sammudega. Ja julge küsida abi! Sõpradelt, perelt, tuttavatelt, terapeudilt… Abi leida on tänapäeval nii lihtne — on erinevad teraapiad, mille käigus saab terapeut aidata jõuda sügavamale enda sisse ja lõpetada lõpetamata jäänud valukohad, on loengud, raamatud, erinevad sündmused, jooga või tantsuüritused, meditatsioonid jne. Te vaid internet lahti ja leia, mis Sulle vähegi sobiv tundub. Mitte keegi ei ole „lootusetu juhtum“! Lahendus on alati olemas.

Praegu alustades mõtle ka, mida jõuludeks kinkida ja kuidas kulutada aega. Ehk on järgmise iPhone’i mudeli asemel hoopis väärtuslikum ja elumuutvam üks südamest südamesse vestlus oma lapse, vanema või kallimaga? Võib-olla annab meeleheitliku ostukeskustes ringi jooksmise asemel hoopis rohkem ühine kokkamine, valik lihtsama laua kasuks ja ühiselt veedetud aeg? Teate küll neid mammasid, kes terve õhtu ainult ringi jooksevad, et kõigil ikka kõike oleks, aga sellega hoopis ennast ja kõiki teisi hulluks ajavad. Võib-olla on parim kink endale olla veidi aega päris üksi iseendaga või panna kinni aeg teraapiasse ja üle hulga aja lihtsalt südamest rääkida?

Ma soovin, et igaüks saaks endale lubada südant puhastavat ja kergendust andvat valjuhäälsust, leides selleks turvalise viisi ja keskkonna, ning samas nautida vaikust, küünlavalgust ja rahu, milleks jõuluaeg ju just ongi. Üks, muide, ei välista teist. Sageli hoopis võimaldab.

Ma hammustasin huulde
Ma hammustasin huulde
siis, kui oleksin tahtnud karjuda
ma hammustasin huulde,
siis, kui oli võimatu harjuda

ma hammustasin huulde
siis, kui oleksin öelda tahtnud „palun“
ma hammustasin huulde,
siis südames ei tundunud nii valus

ma hammustasin huulde
siis, kui mulle tehti liiga,
sest olin õppinud varakult –
ma ise olen „liiga“

… liiga emotsionaalne näiteks,
nii ma õppisin ära
kõik targad poolt- ja vastuväited

ja kolisin südamest pähe,
nõnda valu tundus palju vähem

Aga ikkagi ma hammustasin huulde,
üha kõvemini ja rohkem,
eneselegi märkamatult juba,
kuni ükskord oli nii valus, et karjatasin
ja valla pääses üks punane juga

see voolas ja voolas
ja lõppu ei paistnud,
ühtäkki ma olin
oma valu maitsnud

see kriiskas ja ulgus,
kogu mu olemuses kaikus
kui maavärin,
milles purunes karjuv vaikus

kuni jäid tasased nuuksed
ja veremaitse suus,
olin õnnelik, et hammustasin huulde,
sest läbi valu saabus armastus

Kui tunned, et need mõtted Sind kõnetavad ning soovid iseendas ja/või oma suhtes sügavamale vaadata, võta julgelt ühendust: Facebookis või kirjuta magdalatherapy@gmail.com. Rohkem minu luulet ja tekste näed SIIT.