Tsellukreem — kes veel on raha peale vihane?
Tuhkagi ta teeb. Kui enne on vitsutanud rasvast ja magusat ja võimlat nähti viimati keskkoolis, siis ei hävita see viimase hetke paaniline nühkimine teie reitel ühtegi grammi ega sentimeetrit. Ükskõik kui kallis ja uhke reklaamiga kreem on peale määritud.
Nimelt on maailmas tehtud süle ja seljaga uuringud, mis näitavad nn salendavate kreemide mõttetust. On võrreldud kõige odavamat niisutajat ja kõige kallimat tselluliidiõgardit ja vastus on — ühene. Mõlemad niisutavad nahka ja that´s it!
Tahate ilusamat bikiinifiguuri? Palun, minge trenni ja toituge tervislikult. Ja muidugi kreemitage, kreemitage, kreemitage, — see on iga tsellukreemi (vuihh, kui jube sõna, umbes nagu kõhutibu) pakendil.
Ning ausõna, seda instruktaaži jälgides apelsinikoorenahk kaob ja number väiksemad püksid mahuvadki jalga. Kreem oleks justkui oma lubaduse täitnud.
Stopp. Loeme algusest: käige trennis, muutke toitumist… Saate pointile pihta? SEE teie tselluliiti ja rasva sõigi, mitte kreem. Tema vaid niisutas teie nahka. Aga niisutavaid kreeme on poes saada ka märksa odavamalt kui tselluliidikreeme …
Miks ma nii arvan? Ma olen pidanud kirjutama lugematuid artikleid tselluliidist ja seda nuhtlevaist “ime”- kreemidest. Ma olen üritanud nendesse iga oma rasvarakukesega uskuda, kandnud potsikuid igale poole kaasa ja kreemitanud, määrinud, mudinud ja… ei midagi. Kui ma just samal ajal liikumist ja söömist ei jälgi.
Rääkisin enne selle kirjatüki vormistamist mõningate naistuttavatega ja vähemalt üks neist oli nõus oma õblukese käe piiblile panema ja vanduma jumalakeeli tselluliidikreemide toimimist. “Tead, kui ma seda kreemi kasutan, kukuvad mul püksid puusadelt maha,” pihtis ta.
Oh jah, ausalt öeldes ma imestan, kuidas tal ÜLDSE püksid puusadel püsivad — ilma vööta st. Miskipärast kipuvadki kõik imevahendid toimima nende inimestel peal, kes neid justkui ei vajaks. Selle näiteks on ka kõik kreemireklaamides olevad trimmis supermodellid, kes vabal ajal kõmuajakirjanduses pasundavad, kuidas nad iialgi trenni ei tee ega dieeti ei pea.
Tegelikult aga ei saa ikkagi eitada usu võimu. Seega — kui keegi hirmsasti usub, et kreemi määrimine tema bikiinivormi parandab, siis jumala õnnistus olgu temaga. Eriti kui ta selle nimel võtab arvesse kogu kreemipudeli instruktaaži — trenni ja toitumise.
Ning lõpetuseks — mulle meeldib tselluliidist rääkides ikka vanema põlvkonna daamide siiras imestus — kust pagana kohast see tselluliit üldse tuli? Nende ajal suutsid inimesed suurepäraselt olla ilusad ja õnnelikud, teadmata, et neil kuskil apelsinikoorenahk on. Või kas siis üldse tselluliiti oligi ja tegemist on mingi moodsa aja leiutisega?
Minu meelest võiks tselluliidikreemide võidukäigu taga näha ennast taastootvat tarbimisühiskonda, kes enne toote loomist tekitab vajaduse selle järgi? Või oleme me TÕEPOOLEST Eesti kasvava majanduse tingimustes muutunud oma raha peale NII vihaseks, et seda tuulde loobime? Noh, mina igatahes kavatsen kreemiraha eest pigem uued jooksutossud osta…
