Vallaline Maria alustab oma kohtingublogi: lugu aegunud pelmeenidega mehest, kes seksi otsis
Jah, sellisest soojast ja teineteist mõistvast suhtest unistan aeg-ajalt ka mina, Maria, käesoleva deidiblogi autor. Aga saatuse teedevõrk pole mind veel sellise inimesega kokku viinud. Optimistlikum pool minust mõtleb, et see võib olla sellepärast nii, et muidu ei oleks mul ei aega ega ka tahtmist teiega oma kogemusi jagada.
Niisiis, olen 27aastane linnapreili, kes lisaks unistuste printsi otsimisele töötab turunduse alal, teeb hobikorras sporti, armastab seejuures hästi süüa ning kasvatab lapse asemel kassi. Nagu igal tavalisel naisel on ka minul olnud mõned paremad ja halvemad suhteid.
Mõni tutvus pole lillede toomisest, paarist restoraniskäigust ja põgusast suudlusest kaugemale jõudnudki, aga on ka paar kirglikku, avavat ja elumuutvat sidet inimestega, kellega on eluteed ühel või teisel põhjusel lahku läinud. Kuid kõiki väheseid kogemusi ühendab üks läbiv niit — need vähesed inimesed on tulnud minu ellu ühiste sõprade või tuttavate kaudu. Pärast seda, kui viimane suhe lõhki läks, sest poiss-sõber otsustas Austraaliasse seljakotiränduriks minna ja ma taas nõutult omaette igavese vallalisuse teemadel juurdlema jäin, tegi sõber ettepaneku, et võiksin proovida uusi tutvusi hoopis internetist otsida. “Ah, internetist tutvuste otsimine on nii 2013,” selgitas teine, “laadi alla Tinder ja võid mehi voodist lahkumata, lõunat süües või ühistranspordis läbi tänavaaukude õõtsudes valida.” Muidugi sain kuulda, kuidas kellegi sõbranna just sealt oma ideaalmehe leidis. Põhjalik veenmistöö paistis lõpuks siiski vilja kandvat. Kõhklesin, mis ma kõhklesin, aga ühel õhtul, kui ma koju jõudes olin korteriukse taas enda järel sulgenud ja oma tühja tuba vaatasin, mõtlesin, et mida mul õigupoolest kaotada on.
Peale Tinderi allalaadimist algas justkui uus elu. Pidin hakkama oma sõpradele, kes mind lauamängu mängima või kinno kutsusid, ära ütlema, sest minu kalendermärkmik täitus kohtingukellaaegadega. Kell 18:00 Toomasega raekoja platsis, järgmine päev kell 20:00 Taaviga kokkusaamine õdusas vanalinnakohvikus jne. Uskuge, minu praeguseks pool aastat kestnud teekondon olnud väga huvitav ja elamusterikas — olen selle aja jooksul kogenud ka halbu kohtinguid ja näinud inimesi, keda ma mingil juhul oma elus teist korda kohata ei soovi.
Aga selleks, et teilgi oleks sama põnev, kui minul esimesele kohtingule minnes, alustame algusest.
Esimene asi, mida Tinderis ringikolistaja märkab, on see, et Eesti mehe profiil on üsna mannetu — profiilipiltideks on peegli eest tehtud selfie’d; pildid jõusaalis kangi sikutamas nii, et väiksemgi lihas naha all korralikult punnitab; emotsionaalsed pildid laste või sõbrannadega. Paljudel profiilipiltidel eksponeeritakse ka autot, alkoholi või tubakat.
Siis on veel omaette grupp säravaid noormehi, näiteks jalgpallurid või näitlejad-lauljad. Nendega aga pikka juttu pole nii või naa — ainult seks on see, mis ühisele jutulainele viib.
Võib märgata ka palju välismaalasi, kellega tasub ettevaatlik olla, sest kui eesti noormeeste puhul leiab Tinderi kontoga ühendatud Facebook üks või kaks ühist sõpra, siis välismaalaste hulgas võib olla ka varastatud identiteedi all esinejaid.
Neljandaks tasub välja tuua naljahambad, kelle profiilipildiks on mõni ulakas pilt üle sõidutee roomavast ja täisoksendatud kodutust või vikatimehest, kes väsinud aiatoolis ikka oma unistuste kaasat ootab.
Tuleb tõdeda, et suur osa profiilipiltidest jätavad postitajatest mulje kui kerglastest või eneseimetlejatest, mis nende võimalusi leida enda kõrvale tõsiste kavatsustega kaaslane suuresti vähendab. Aga, noh, paljude meelest polegi mõtet sellist asja Tinderist otsida.
Eelpoolnimetatute seas leiab ka keskpärase välimusega tavalisi mehi, kelle hulgast tasubki tõsisemal otsijal “kaevama” hakata.
Peale mõneajast Tinderis “hulkumist” sain umbes kümme potentsiaalset kaaslast, kellega võiks ka tegelikult välja minna.
Esimeseks kohtingukaaslaseks osutus sõbranna töökaaslane, keda olin varem mõned sõbranna korraldatud pidudel korrad kohanud. Kuna ka tema oli mind “sobivaks kandidaadiks” märkinud, haaras mind kohe uudishimusööst: kas ma tõesti meeldin talle? Olin üsna rõõmus, et ei peagi kaugelt otsima hakkama ning tore, kui üks tuttav inimene minu vastu huvi tunneb.
Möödus mõni tunnike ning Tiit alustaski vestlust. Alustuseks tegi ta mõned kiired komplimendid, mis ei tundunud üldse siirad ning peale mõnigast jutuajamist tühjast-tähjast käis välja idee kohtuda ja reaalelus lähemalt tuttavaks saada. Kahjuks või õnneks veel enne, kui ma Tiiduga kohtuma jõudsin, jõudis ta hakata nahaalselt minu eraelu detaile uurima. Mida enam ma küsimustest kõrvale pareerisin, seda ülbemaks sõnaseadjaks tema muutus. Selline sõjakas ja nõudlik käitumine oli minu jaoks üsna šokeeriv, sest seltskonnas mul temast sellist muljet küll ei jäänud ning kergemat sorti sümpaatia asendus vaikse pettumusega.
Kui Tiit pakkus välja, et saaksime kokku tema korteris, pidin kasutama kogu oma tahtejõudu, et endale meelde tuletada, et tegu on inimesega, kelles teadsin olevat oma sõbranna poolvõõra, ent senini üsna toreda mulje jätnud kolleegi. Esimese kohtingu jaoks liiga riskantne? Seda kindlasti, aga ma pidin teada saama, mis inimene ta lõppude-lõpuks on. Pidin teda silmast-silma nägema — tahtsin teada, kas tema tõelist sisemust varjab magus ja petlik fassaad. Küsimusi, mis lahendamist ootasid, oli veel. Kas ta mängib mingit kummalist mängu? Kas see on tema viis naisi saada? Äkki on ta lõhestunud isiksus? Aga mis siis, kui on skiso?
Peagi vilkus minu telefoniekraanil sõnum. Tiit palus kaasa haarata söögi- ja joogipoolist. Vabanduseks oli, et temal olevat kapis ainult pelmeene, mille ta olevat “parim enne kohe möödas” hinnaga ostnud. Ma turtsatasin naerust, sest selline nõudmine ja selgitus on ju täielik turn-off!
Otsustasin kohtinguplaanidele käega lüüa ning ning panin mehe juba “lootusetute” tüüpide nimekirja, kui märkasin, et minu Facebooki postkasti olid tulnud vabandav sõnum. Tiit oli mu Facebooki konto välja nuuskinud! Minu naiivsel ja heasüdamlikul poolel hakkas Tiidust veidi kahju ning püüdsin läheneda inimlikult: teinekord asjad lihtsalt kukuvad halvasti välja, püüa, kuidas tahad! Otsustasin järele anda ning tema ebameeldiva käitumise ja pelmeenid unustada. Vastasin talle, et tulen tema juurest läbi.
Märganud minu pahameele lahtumist, üritas Tiit jälle julgemalt samme võtta: ta saatis mulle pildi väljakutsuvas riietuses olevast naisest ning mainis, et talle väga meeldiks, kui ma samamoodi riietatuna tema ukselävele ilmuksin. Sain aru, et see ei olegi nali. Tiit istub kodus, külmikus vaid odavad pelmeenid ja ootab, et tema juurde ilmuks seksikates sukkades naisterahvas, kes teda öö läbi rõõmsana hoiaks.
Ükskõik, mis tema eesmärk polnud, otsustasin ma selle olukorra üle mängida ning jabura näitemänguga kaasa minna. Haarasin külakostiks paki makarone ja külmkapist siirupipudeli ning asusin teele.
Kui ma kohale jõudsin, oli Tiit sama šokeeritud kui mina ennist. Ta põrnitses pahaselt sõnagi lausumata minu käes olevat makaronipakki ning seejärel minu dresse — just niimoodi ma tema ukselävel seisingi. Olin sellist reaktsiooni muidugi oodanud ning tundsin üleolevat mõnu teadmisest, et tema erootilised unistused suure kolinaga kokku kukkusid. Tiidu kohmetus tegi mulle nalja.
Nagu võis arvata, pikast ja meeliköitvast vestlusest ei tulnud midagi välja. Suhtlesime küll viisakalt, ent pinnapealselt, sest Tiit oli närvilise ja löödud olemisega. Ülbe, enesekindel, sõnakas ja nõudlik noormees oli korraga muutunud veidraks ja kartlikuks väikeseks poisiks, kes mulle altkulmu häbelikult otsa põrnitses. Pärast tunniajast vestlust otsustasin meie mõlema jaoks kummalise olukorra lõpetada ning kiirustasin lahkuma.
Terve kodutee mõtlesin ja korrutasin endamisi, kuidas ma enam iialgi ühelegi pimekohtingule ei lähe, aga uus päev tõi juba uued plaanid…
