VEEBIBEEBI PÄEVIK: 08.05 Päev korraga
Igasugu asjatoimetusi on viimasel ajal nii palju olnud, et meil on kodus seinal suur kalender, kus on siis kirjas kõik olulisemad tegemised: perekool, arsti visiidid, UH-d, trennid, massaazhid, juuksur jne…..aga peale 14.maid on täitsa tühjus, või õigemini sai 17.mai märgitud ämmaemanda visiit juhul kui…..! Peale tähtaega hakkan elama n-ö päev korraga.
Tänu emale, kes organiseeris meile teatripiletid, õnnestus veel ka üks vaimne harimine ette võtta. Mõte oli iseenesest hea, aga suure kõhuga mitu tundi hiirvaikselt pingil istumist oli omaette katsumus. Mõtlesin ükspäev veel äkki kino ka külastada, aga ma nüüd ei teagi, kas see on parim mõte? A seal vist istmed mugavamad.
Üks oluline ammu plaanis olnud ettevõtmine sai ka veel sel nädalavahetusel ühele poole — teise auto ost. Mul oli juba täielik mure, et ma jään siia metsade vahele vangistusse. Viimased kaks kuud olemegi Janekiga ühte autot jaganud ning jõudnud järeldusele, et ikka päris hull värk on, kui pole isegi mingit võimalust ühistranspordile.
Kindlasti võimendas asja olemust veelgi harjumuse jõud, sest meil on olnud kogu aeg mitu autot, mis annab teineteisest sõltumatu liikumisvabaduse. Juhtus tihti, et Janek pidi mingi päev kindel kell linnas olema, aga mul oli samaks ajaks hoopis teises kohas tegemist! Seetõttu käis mõni õhtu ikka täielik sõjaplaanide genereerimine, aga hakkama saime!
Rohkem oligi mure just pärast lapse sündi, et vajadusel saaks ikka liikuma. Auto annab mingi turvatunde, sest ei või ju iial teada…..paljugi, mis võib juhtuda või ootamatult ette tulla. Siin metsas tuleb kõigeks ise valmis olla!
Üldse on auto ostmine suure ja rasedana omaette kogemus. Kuna otsisime tulevast neljarattalist kasutatud autode seast, siis nägi ikka igasugu üllatunud ja veidraid pilke kõhu suunas. Mõni oli sõbralik, mõni muigas vaikselt, teine jälle a`la nii rase ja otsib autot, istu parem kodus! Järeldusi tehes võib öelda, et parim tingimis-kauplemis võimalus on raseda ja keskealise härrasmehe vahel. No kuidas sa hakkad sõjakalt vastu vaidlema kenale noorele rasedale naisele?…..Ei saa ju, sest süda läheb härdaks! Laupäeval sai veel sõbrantsi sünnal käidud, kus olid kõik sõbrad koos ja muudkui küsisid ja pärisid ja tundsid huvi, sest enamustel juba lapsed olemas — me nagu ühed viimased oma sõpruskonnas. Ei olnud tähelepanu tüütav ja nõme nagu seda sageli kirjeldatakse, aga ilmselt loeb ka see, kes huvi tunneb, sest vanem generatsioon kipub õpetama, targutama ja heietama.
Loomulikult oli algul nagu ikka: istu, mis sa seisad, oota-ma-ise jne, aga üsna ruttu said kõik aru, et peale kõhumõõdu ei ole miskit muutunud — ikka see sama vana Keiu. Isegi veits sportmänge sai tehtud, ehkki jah, rahvastepalli jätsin ma tõesti vahele…..või õigemini ütles kohtunik, et ma olen mängust kõrvaldatud, kuna neelasin ühe palli alla!
Ja siis…..Lõpp on nii lähedal ja täna tundsin esimest korda, et tegelikult on isegi natuke kahju sellest ilusast punust loobuda. Silitasin kõhukest ja mõtlesin, milline võiks küll olla meie beebi ning äkitselt tundsin, et…..ma tahaks veel veidike aega olla selline rõõmus roosa rase!
