Võrksukamoe ohvrid

Üle kogu maailma Tokyost Miamini võib neid kohata vanades kingakarpides või fotoalbumitest välja pudenemas — need on fotod plastikehete all lookas kihistavatest teismelistest tüdrukutest puhvseelikutes ja Madonna sandaalides.

See on fotograafiline tõendusmaterjal selle kohta, et meie kui liik elasime üle kaheksakümnendate moevaakumi ja liikusime edasi üheksakümnendate ja 21. sajandi selgema joone ja suhtelise moealase terve mõistuseni.

Need meie hulgast, kelle teismelise aastad langesid kaheksakümnendatesse aastatesse, ei unusta iial võrksukki ega rüüžidega vöösid. Saatuse julmal tahtel veetsime me oma kujunemisaastad sajandi kõige jubedamates riietes.

Võib vaid ette kujutada, et uimastite vaba kättesaadavus põhjustas kaheksakümnendate absurdse moe.

Võib-olla oli tegemist reaktsioonina BeeGeesile

Mida teha, kui trendikust esindas käputäis valges liibuvas lükras vendi, kes laulsid sagedustel, mis on kuuldavad vaid koertele ja väikestele närilistele.

Ümara ninaga kontskingad ning voltidega teksad oli ainus loogiline samm sealt edasi.

Juukselaki ja sinise ripsmetuši tootjad said ajapikku püstirikkaks ning Blake, Crystal ja Alexis Carrington, rääkimata Bobbyst, Pamist, Sue-Ellenist ja JR-st, müüsid meile 1980te superrikkuse ja suurte juuksepahmakate idülli. Ja me neelasime selle kõik alla — õlakutest põlvpükste ja põlvikuteni välja demonstreerisime me oma rõivaid ennastunustavalt, kahtlustamata hetkekski, et meist oli saanud sajandi moenali.

Ja kuidas me saimegi seda teada?
Isegi Madonna demonstreeris oma võrksukki ja ülespuhvitud juukseid.

Tõele au andes, tema oli ainus, kes suutis kaheksakümnendate moe enda kasuks rääkima panna, aga ma arvan, et ka tema sai aru, kui tobe see oli. Ja kui Madonna muutis end nutikalt Marilyniks ja tuli välja klassikalise kaheksakümnendate hümniga ’Material Girl’, olid kõik ülejäänud hämmingus oma plastikut täis ehtekarpide kõrval.

Kaheksakümnendate noorte jaoks oli ainus õigustus see, et me olime noored ja lasime end mõjutada sellistest tüüpidest nagu Cyndi Lauper ja Margaret Thatcher.

Kuna meie moemeel pärines liialduste ajastust, ei olnudki meil lootust seista vastu pliiatsseelikutele ning ümara ninaga kinnistele kontskingadele. Sellel ajal tundus see olevat mõistlik otsus.

Nüüd mil meie ja meie helendavate säärevarjude vahel on kaks aastakümmet, võime vaadata sellele ajale tagasi ja heasüdamlikult naerda.

Inspekteerides erinevates kauplustes pakutavaid riideid, ei suutnud ma pageda 1980te taaselustamise eest. Kaheksakümnendate järel kadunud sinised ja punased värvid olid tagasi seelikute ja särkide näol.

Jalatsiosakond demonstreeris uhkusega ümara ninaga kontsakingi ja ka võrku oli lubamatult palju.

Üks on kindel — mina tagasi ei lähe.

Nad võivad müütada minu noorust neoontoonides, aga mul ei ole vähimatki tahtmist seda uuesti läbi elada. See on loll nali ja moekujundajad jälgivad kõrvalt, kes õnge läheb. Mina seda teist korda kindlasti ei tee.
Ei mingit kivipesu teksat ega helendavaid puusavöösid, ei mingeid äralõigatud sõrmeosadega pitskindaid — ma jätan selle kõik kergeusklikele teismelistele.

Las keegi teine näeb võrksukkades ja poksisaabastes välja kui Lennox Lewise ja Frank-N-Furteri ristsugutis, aga ma võin anda kaheksakümnendatele järele ühes valdkonnas. Ma võibolla puhun vanadelt plaatidelt tolmu ja panen kõlama Def Leppardi menulugude CD ning mängitan täisvõimsusega Bon Jovit, tantsides peegli ees oma juukseharja ja õhukitarriga. Sest kogu hullusele vaatamata toodeti kaheksakümnendatel aastatel häbitult entusiastlikku rokki.

Ja kui te olite kaheksakümnendatel noor, siis mäletate ju, et miski polnud võrreldav glämrokiga, mida laulsid liibuvates pükstes püsilokkidega mehed.