Tuleb tunnistada, siis olen mina küll väga dzhentelmen, ehkki natuke juut võib-olla ka. Sest kolmel viisil olen pangalt võtnud käibekrediiti, iga kord siiski teades, milleks just.
Esimesel korral oli lihtsalt raha otsas — maksuamet võttis ära –, teisel korral seisis ees kauge reis — välisriigis peab ikka tagasilennu raha taskus olema –, kolmandal korral tahtsin arvutit osta. Vastavalt siis tavaline krediitkaart, arvelduskrediit, EGO tulid mulle järjest ja suhteliselt lühikese ajaga taskusse ning tegid selle pöördumatult tühjaks… Iga 10. kuupäev lendas krediitkaardi arve, iga 6. kuupäev lendas EGO kuumakse, arvelduskrediit hoidis asja niikuinii pidevas miinuses…
Vahepeal, muidugi, püüdsin hästi korralik olla ja sain isegi mõne krooniga plussi, aga see oli vaid hetkeks. Siis tuli jälle masendus, minnalaskmismeeleolu, ja taas olin miinuses. Protsendid muudkui tiksusid ka veel.
Midagi tuli ette võtta. Nuuskisin sõprade seas ringi, pea kõik olid samas hädas, tõsi, enamikul oli vaid krediitkaart. Miks sa, loll, endale kõik kaela võtsid, mis vähegi pangas saadaval, imestasid sõbrad.
Mis sa ikka vastad? Tavaliselt keerutasin end välja looga, et tahtsin teada, kui palju pank mind usaldab… No usaldab ikka küll, ühel hetkel arvutasin, et olen pangale käibekrediidina kolm korda enam võlgu, kui üldse kuus teenin. Õõh!
Nõudsin veel kord meestelt nõu ja leidsingi ühe, kes ütles: pole midagi parata, tee endale raudne eelarve ja… Tema ise olevat niimoodi teinud, hambad ristis ära maksnud. Ehkki selleks tuli pool aastat makarone süüa.
Mees polnud oma lugu veel lõpetanudki, kui minu päris mina, see halvem, juba teadis, et mulle see ei sobi. Makaronid on head, aga iga päev neid ei taha. Ning oma iseloomule lootma jääda — ma olen küll loll, aga mitte niiiiiiiii issanda loll.
Mina mõtlesin. Midagi tuli teha, kuskilt tuli alustada.
Küsisin panga käest nõu. Nemad seletasid mulle igasugu asju, väga meeldivalt, väga lahkelt, võib-olla veendumusest, et ega minusugune niikuinii… Nad ju näevad, mis mu ilmast ilma tühjal arvel toimub.
Mina ütlesin neile aitäh ja mõtlesin veel.
Tundus, et mõtlesin välja.
Alustasin krediitkaardist ja lasin selle limiidi teha minimaalseks. Mis on 4000 krooni. Mis minu meelest on päris suur raha, aga küll nad teavad, miks see just 4000 on. Lõbus ettevõtmine oli. Tekitasin pangakontoris päris korraliku paanika, sest inimesed teisel pool letti ei olnud näinud tegelast, kes tahab limiiti vähendada. Mitu korda küsiti üle, kas ma olen ikka kindel ja vist isegi helistati kuskile keskkontorisse nõu ja hau järele: et kas kutsuda turvad või kohe hullumajaauto ka? Võib-olla polnud see üldse nii, aga teenustasu otsisid nad küll ja olid hämmeldunud, et limiidi vähendamist polegi hinnakirja kantud. Ehk see on tasuta.
Läks nagu kergemaks. Järgmisena lippasin panka ja palusin oma arvelduskrediiti 5000 võrra vähendada. Vähendasid, jällegi tasuta.
Makaronid on paras rämps, kui kuu aega järjest süüa, ütlen ma teile. Enam ma sihukest trikki teha ei tahtnud. Istusin jälle, mõtlesin, ronisin uuesti panka ja küsima: kas seda arvelduskrediiti jupikaupa saab vähendada. Tuli välja, et saab. Lunisin siis mina, tehke nii, et iga kuu oleks tuhande võrra väiksem krediit… Tehti! Tasuta! Jee!
Läks jälle kergemaks, ehkki võttis üle aasta, enne kui ma puhas poiss olin.
Siis hakkasin ma ennast juba peaaegu finantsgeeniusena tundma, eriti kuna krediitkaart oli vahepeal tühistunud, tähtaeg läbi ja uut ma ei võtnud. Ehkki pank helistas ja nõudis, et ma uue järele tuleksin. Siis olid küll hambad ristis, aga hakkama noormees sai, ei lasknud uut katku taskusse. Või tiisikust. Edasi tiksus ainult EGO kuumakse. Mis mulle ka eriti ei meeldinud. Jälle küsisin, osutus, et saab teha sinna arvele makset. Proovisin. Kümne krooniga. Läks läbi küll ja jälle tasuta. Nüüd mõtlesin kohe hoogsalt ja kaua. Vaadake, mis mind selle kaardi juures kõige rohkem masendas, oli see protsent. Et läheb sinu taskust näiteks tuhat kuus, aga seda limiiti avaneb ainult mõnisada. Sest protsendid õgivad suurema osa kuumaksest enda nahka.
Nii mõtlesin välja enda meelest geniaalse süsteemi, kuidas neid protsente vaos hoida. Tegin netis püsikorralduse, iga päev läks EGO arvele viis krooni. Uskumatu küll, aga tundus tõesti asja vaos hoidvat. Ja viit krooni päevas väga ei märka…
Vähemalt kuu alguses, lõpus küll. Mispeale noormees julgemaks läks ja juba kümneka päevas iseenda arvele maksis! Mis on ka tasuta, olgu öeldud. Ja siis juba viisteist! Mida oli juba tunda, sest tõepoolest, kasutatav jääk hakkas käbedasti suurenema. Eriti pärast seda, kui ma kaardi kadunuks meldisin, et ei tekiks kiusatust teda läbi tõmmata. Töötas. Ehkki jälle helistati ja küsiti, miks ma uue kaardi järele ei tule. Ma isegi seletasin ning inimesed tundusid aru saavat. Aga neile tegid minu finantssüsteemid selgelt nalja. Neil oli juba nägu peas, kui mina jälle panka tulla tahtsin, et: no mis see filoloog jälle välja on mõelnud….
Igatahes leidsid hoolsat lugemist minu avaldused limiite vähendada, ja need avaldused kõlasid umbes nii: hea pank, palun härdalt, et mu limiit läheks pisemaks kiirusega tuhh kuus… Laenukomisjonis olla lõbus päev olnud, kui minu nurumised sinna jõudsid.
Tiksus see võlakustutus niimoodi, tiksus ja tiksub, mis salata, veel natuke. Usk, et kunagi saabub päev, kui ma ei ole enam niimoodi miinustes, hakkas tagasi tulema. Ometi tuli endaga päris korralikult kakelda, et mitte uuesti kaarti võtta. Seni olen hakkama saanud. Peaaegu, sest teatud jõulukingi ostmiseks läks krediitkaarti vaja. Noh, aga vastukaaluks panin igapäevase makse tollele arvele 25krooniseks. Üks õlu kõrtsis… selle võib ju õhtul joomata jätta.
Sest eks ole nii, et inimese võime iseennast petta on lõputu.
