Kaks korda metsas karuga kohtunud naine: mõlemal korral tundsin, et olen suure õnnega koos

Matkavarustuse tootja Fjällräveni poolt tellitud naiste matkateemalise uuringu kohaselt kardavad naised matkale minnes enim ära eksida. Hirmu tekitab ka ootamatu kohtumine metsloomaga.

Naiste matkateemalises vestlusringis osalenud Näkid Metsa matkajuhtide Heleri Hanko ja Karmen Korjuse sõnul kardavad nendega metsa jõudnud naised ka märgasid jalgu ja pimedust.

„Tihti on need hirmud kaasa antud meie vanematelt või pärit hoopis muinasjuttudest. Meile on ju alati räägitud, et kui jalad saavad märjaks, siis me jääme haigeks või et kui metsa läheme, siis karu tuleb. Tegelikult on see aga hirm millegi võõra ja tundmatu ees, mille üle meil kontrolli pole,“ ütles Näkid Metsa matkajuht ning pikamaa- ja soolomatkaja Heleri Hanko, kel on õnnestunud kaks korda elus metsas ka karuga kohtuda.

„Esimesel korral kohtasin karu vaid mõnekümne meetri kaugusel, kui matkasin oma koeraga. Karu ehmus koera haukumise peale sõna otseses mõttes pepuli ja jooksis minema,“ rääkis Heleri. „Teine kohtumine karuga oli vaid kaks suve tagasi. Nägin teda üle põllu 150m kaugusel. Kuigi distants oli veidi suurem, vaatas ta mulle otsa ja pani siis suurte sammudega metsa poole pragama. Mõlemal korral tundsin, et olen suure õnnega koos.“

Hanko sõnul ei kujuta karud tavalisele matkajale Eestis suurt ohtu, sest karusid on Eestis aastasadu jahitud, mistõttu on nad hakanud inimesi pelgama. „Seetõttu peetakse kõige sõbralikemateks karudeks just Eestis elavaid karusid,“ lisas ta.

Uuringu tulemustest selgus, et üle poole Eesti naistest matkavad kord kuus, üle 70% naistest käivad matkamas vähemalt kaks korda aastas, sealjuures matkavad eestlased rohkem kui venelased. Piirkonniti elavad kõige matkakaugemad naised Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Enim meeldib Eesti naistele matkata pere ja lastega, ent samuti sõprade ja kaaslasega. Soolo ehk üksi matkamist harrastavad Eesti naised lõunanaabritest rohkem. Vestlusringis osalenud soolomatkaja Karmen Korjuse sõnul hakkas ta üksi matkama kaks aastat tagasi.

„Soolomatkamine on aidanud mul olla rohkem egoist ja võtta vastutus igas elu valdkonnas. Naistena tahame me kogu aeg kellegi eest hoolitseda, aga üksinda metsas olles mul seda kohustust ei ole – ma saan sõltumata kellast ja inimestest oma elu täiel rinnal nautida. Üksi matkamine on olnud suureks tööriistaks rohkem endaks saamisel ning õpetanud mind ennast aktsepteerima ning väärtustama,“ rääkis Karmen, kes läbis juuni alguses seitsme päevaga 161-kilomeetri pikkuse matkalõigu Võsult Palukülla.

„Juunikuu on imeline aeg matkamiseks,“ soovitas ta. „Loodus on just praegusel hetkel nii kutsuv, vali ja värve täis. Mina ennast matkal olles tagasi ei hoidnud ja flirtisin loodusele täiega vastu!“

Käesoleva ürituse tarbeks avas Fjällräven vaid üheks päevaks 2-kilomeetrise matkalõigu, mis kulges Jägala rippsillast Taju Restoni. Matkatee on osa kultuuriloolisest palverännuteest Pirita kloostrist Vana-Vastseliinani. Matkatoitudega kostitas külalisi toiduterapeut ja kokaraamatute autor Hele-Mai Alamaa.