„Kuulen pidevalt mõnitavalt, et noorus on hukas, lapsed on aina rumalamad ja mida kõike veel. Noorsugu siunatakse nii, et vähe pole. Aga ma kutsuks siunajaid ja üldse kõiki lapsevanemaid korra peeglisse vaatama – kas ise antakse kõige paremat eeskuju?

Mind ajendas kirjutama šokeeriv juhtum bussis, mis leidis aset paar päeva tagasi. Sõitsin Ida-Virumaalt vanavanemate juurest koju, hakkasime juba vaikselt kohale jõudma. Tavaliselt teeb buss ka Lasnamäel mõnes kohas peatuse, nii ka seekord. Enne oli bussijuht veel mitu korda valjuhääldi kaudu meelde tuletanud, et kõik reisijad korjaks oma prügi enne lahkumist kokku ja võtaks kaasa. Normaalne ju!? Tundub, et mitte kõigi jaoks.

Lasnamäel tehti peatus, minu taga istunud äkki umbes viieaastane väike poiss ja tema ema hakkasid väljuma. Ja aset leidis järgmine dialoog. Laps ütles oma emale: „Emme, aga meie prügi! Ma võtan kaasa!“ Ema aga käratas oma pojale: „Ära katsu, selle me jätame küll siia, mina seda ei korista!“ Kui mulle pärale jõudis, mis just oli juhtunud, olid nad kahjuks juba bussist väljunud ja sõitsime edasi bussijaama poole. Eks ma siis korjasin nende paberid ja puru kokku, aga väga mõru maik jäi hinge. Miks antakse oma lastele edasi nii koledat laiskust ja õpetatakse neid meelega nii halvasti käituma? Siiralt loodan, et tegu oli ikkagi erandliku olukorraga...“