Alen Veziko keerulisest olukorrast: kohati on tunne, et äratage mind üles, ma ei jõua enam selles unenäos olla

Nii nagu paljud artistid läheb suvekontsertringreisile ka muusik Alen Veziko, kes on andnud välja ka uue loo „Ärata mind üles, kui maailm läbi saab“, millele on teinud sõnad Marek Sadam. Loo tekkelugu on üsna huvitav ja veelgi huvitavamaks teeb selle see, et kummagi mehe jaoks tähendavad sõnad hoopis midagi erinevat.

Üks lihtne rida võib jutustada erineva loo

Alen meenutab, et oli koroonaaeg, sügis. Marek postitas iga mõne aja tagant sotsiaalmeediasse luuletusi. Oli laupäev, Alen oli perega väga raskelt koroonaviiruses ning samal päeval toimus Vabaduse väljakul protest, kus rahvas karjus, et nemad ei karda. „See tekitas minus raevu, sest mu kuu aja vanune laps oli haiglas ja raskelt haige. Väga keeruline oli jääda rahulikuks, aga sundisin end selleks, sest pole mõtet õlli tulle valada – usk ja poliitilised veendumused on teemad, mille kohta ei ole mõtet vaielda,“ ütleb ta.

Siiski just sellega jäi silma talle luuletus. Alen tõdeb, et ta väga harva kirjutab teiste tekstidele muusikat, kuid see luuletus kõnetas teda nii palju, et ta laulis selle haigevoodis oma telefoni... ja unustas pikaks ajaks. Mingil hetkel meenus see talle ning ta küsis Marekilt, kas võib kasutada tema teksti laulu loomisel, sest mõned kirjanikud ja luuletajad seda ei soovi. Marek oli aga nõus.

Marek sõnab, et tema kirjutas selle teksti aga sügisel, kui oli kaotanud endale väga olulise inimese – vanaisa. Laul pole küll vanaisast, ent mõjutas loomist omajagu. Ta usub, et iga inimene võiks enda mõtte ise välja lugeda – üks lihtne rida võib jutustada erineva loo.

Kõik asjad ei ole lõplikud

Alen sõnab, et selle loo tonaalsus puudutab teda väga. Maailmas on käimas olukord, kus on sõda, haigusepuhangud, pandeemia ja ähvardab majanduskriis. Ongi selline tunne, et käimas on halb uni. „Kohati on tunne, et äratage mind üles, ma ei jõua enam selles unenäos olla, mõistus tõrgub seda omaks võtma. Tahaks ärgata. Kuigi tegelikult on see reaalsus, mis saadab meid ilmselt väga pikalt,“ tõdeb ta.

Alen on palju mõelnud, mida see lugu tema jaoks sümboliseerib. Teda õpetab see olema rohkem tolerantne ja salliv. Ta põhjendab, et teatud hetkedel elus oleme kõik väga egoistlikud ja mõtleme, et meil on õigus ning ülejäänud asjad on valed. Selles loos on mõte, et ärata mind üles, kui maailm läbi saab, võibolla pärast ilma lõppemist saad sa minust aru. Aleni arvates võiks see anda kuulajale mõtteainet ja rahu, et kõik asjad ei ole lõplikud ja elu läheb alati edasi. Pärast iga tormi tuleb välja päike ja vikerkaar.

Marek aga ütleb, et ta ei kogugi inspiratsiooni sõnade kirjutamiseks, ta lihtsalt kirjutab. „See on minu olemise vorm, minu elu. Vahel tundub, et need tekstid antakse mulle. Olen justkui vahendaja. Ma loodan, et minu tekstid teevad inimestele head, pakuvad lohutust, aitavad vaadata elule teise nurga alt,“ ütleb ta.