„Olen rääkinud, palunud ja niivõrd-kuivõrd ähvardanud ning minu jaks on otsas. Pikk jutt lühidalt – mul on pooleaastane laps, innukas lutisõber, ei plaani teda veel sellest võõrutama hakata. Kui kodus olles see lutt tal lendab, loputan kraani alt läbi ja annan tagasi. Sama teeb ka minu mees ja sedasama teevad ka minu vanemad, kui teda hoiavad.

Küll aga pidin ma šoki saama, kui juhtusin pealt nägema, mida teeb minu mehe ema – laseb luti korra iseenda suust läbi ja siis annab lapsele tagasi. Esimest korda seda nähes hoidsin muidugi keelt hammaste taga ja palusin tal viisakalt järgmine kord mitte nii teha, vaid lihtsalt kraani alt läbi lasta. Ma poleks uskunud, et nii lihtne ja loogiline palve (halloo, kaaries, bakterid!) vallandab perekonna skandaali. Nüüd olen seda tegevust juba korduvalt näinud. Ma ei saagi aru, kas ta teeb seda nüüd juba nimme minu ärritamiseks, aga ta suutis juba öelda ka, et nii on alati tehtud, tema lapsed on kõik terved ja ilma hambaprobleemideta ning ehk oleks tema poeg üleüldse pidanud endale vähem pirtsaka naise valima.

See ei saa enam jätkuda. Mees ka laiutab käsi ja ütleb, et tema tõesti selles probleemi ei näe ja miks on vaja nii palju vaielda, ega tema ema siis haige pole. Mul on mõistus otsas. Ma ei taha oma beebit enam mehe emale hoida viia, kui selline rumal komme jätkub, aga see vallandaks juba nii palju suurema tüli... Seega palun siis laiemalt üldsuselt nõu. Kui keegi on sellise vastiku murega kokku puutunud ja suutnud selle ka delikaatselt lahendada, siis palun, kirjutage!“

Head lugejad, kui oskate nõu anda, jagage oma kogemust anonüümselt kommentaarides.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid