Psühholoog, õpetaja ja nõustaja Toivo Niiberg kirjutab oma raamatus „Ela ja küsi! 500 elulist küsimust,“ et levinuim definitsioon haridusringkondades andekuse kohta pärineb François Gangelt: andekad on need lapsed, kellel on potentsiaali saavutada suurepäraseid tulemusi mitmel (enamasti kognitiivsel) alal ; võimekamad lapsed on need, kellel on potentsiaali saavutada suurepäraseid tulemusi ühel kindlal (mitte ilmtingimata kognitiivsel) tegevusalal.
Niibergi sõnul hõlmab andekus terve hulga tugevaid külgi ning eeltoodud definitsioon haarab ka selliseid lapsi, kellel ei tarvitse ilmneda andekuse tunnuseid. Võtmeküsimus pole mitte see, kuidas mõõta intelligentsust, vaid see, kuidas mõõta edukust. Andekus võib avalduda erinevates valdkondades – teaduses, spordis, muusikas, kunstis, aga näiteks ka emotsionaalses või sotsiaalses sfääris. Vajalik on teada, et mingi ande või talendi olemasolust üksi ei piisa, et laps siseneks suurte saavutuste, pühendumuse, sügava huvi ja professionaalsuse maailma.
„Kahjuks meie haridussüsteem ei ole leidnud piisavaid võimalusi tegeleda tõeliselt andekate, küll aga andetute lastega. Minu arvates on andekas laps erivajadusega laps, kellel on õigus erilisele kohtlemisele. Kaasasündinud andekus eeldab tööd, milleks ei ole sageli valmis vanemad ega ka meie pidevalt ühest kraavist teise manööverdav hariduspoliitika,“ kirjutab ta ning lisab, et sageli on andekas laps eriline mitte ainult vaimsete võimete, vaid ka isiksuseomaduste poolest. See on potentsiaalne hingeliste ja suhtlemisprobleemide allikas. Andekad lapsed on ühiskonnale eriline rikkus, mida ei tohiks lasta raisku minna ja rikkuda. „Mulle teebki enim muret see, et just andekuse kui erivajaduse on probleemiga tegelevad ametnikud bürokraatliku pesuveega kanalisatsiooni lasknud. Ka andekas laps ei sobi meie tavaklassi, sest tal hakkab seal lihtsalt igav. Esmalt ilmnevad tal käitumisraskused, seejärel emotsionaalsed probleemid (hüüdnimed: tuupur, pugeja, memmekas, professor, tulnukas, ufo jne), seejärel suhtlemisraskused ja lõpuks õpiraskused,“ selgitab Niiberg.
Kuidas toimida andeka lapsega? Toivo Niibergi soovitused:
• Arvata võib, et just andekast õpilasest võiks tulevikus saada tubli õpetajakandidaat.
• Individuaalne lähenemine.
• Tunnustada kindla saavutuse eest ja olla ettevaatlik isiksuse omaduste esiletoomisega, kui see ei ole otseselt seotud tegevustega.
• Õpetajad on arvamusel, et andekad lapsed vajavad lisaks tavapärastele tegevustele ka täiendavaid individuaalseid tegevusi.
• Anda talle rohkem raskemaid ainevaldkonnaga seotud ülesandeid.
• Kaasata abiõpetajaks (seda eriti gümnaasiumis või kutsekoolis), andes ja aidates tal ette valmistada teatud teemasid või alateemasid.
• Anda talle vabu päevi või võimalust teatud ainetundidest puududa.
• Võimaluse korral tuleks andekad lapsed panna ühte gruppi ja anda neile õppimise seisukohalt kõige produktiivsemat olukorda hõlmav ülesanne.
• Pikendada tema koolivaheaegu.
• Paluda tal aidata nõrgemaid klassi(rühma)kaaslasi.
• Koolisiseste viktoriinide ja mälumängude või aineolümpiaadide organiseerimine jne.
