„Lugu algas juba ammu enne vähi diagnoosi. Kohe pärast sündi diagnoositi mul neurofibromatoos (pärilik haigus, mis haarab nahka ning närvisüsteemi), mille tõttu olin sageli Tallinna Lastehaiglas. Minu esimene kasvaja diagnoositi on kahe ja poole aasta vanuselt, selleks oli nägemisnärvi glioom.

Nii ma siis elasin - kord haige, kord terve stiilis, kuni eelmise aasta lõpuni, mil hakkasin tundma ennast pidavelt väsinuna, tujud olid muutunud kehvemaks ja isu väiksemaks. Seostasime emaga seda kõike sama aasta lõpus toimunud operatsiooniga ja pikalt koolist ning sõpradest eemal olekuga. 2022. aasta veebruari lõpus aga tekkisid järsult kõhuvalud ja tualetis käimine muutus võimatuks. Kui olukord muutus juba välja kannatamatuks, kutsus ema kiirabi ja sõit viis taaskord Tallinna Lastehaiglasse.

Algas uus „normaalsus“. Arstide sõnul oli märke kasvajast. Haiglas tehti hunnik vereanalüüse ja teostati kõhust ultraheliuuring, mis näitaski vaagnapiirkonnas kasvajat. Sel hetkel jäi kogu maailm seisma, tekkis suur must auk, mille peale minu armas ema sai šhoki. Paar päeva hiljem toimunud magnetresonantsuuring (MRT) näitas väga suurt kasvajat ning biopsia kinnitas hirme - kasvaja on halvaloomuline ja väga agressiivne.

Diagnoosiks sain kõrgmaliigse perifeerse närvitupe kasvaja. Nagu arst selgitas, siis see on närvivähk. Arstid ei julenud pikalt operatsiooni teostada, seoses suure veritsus ohuga. Läbi viidi veel erinevaid täpsustavaid uuringuid, siis see algas - alustati keemiaraviga. Esimene keemia oli kõige raskem, magasin terve aja ja liikuda ei jõudnud üldse, edasi läksid kõik keemiad kergemaks ja talusin neid juba päris hästi.

2022. aasta märtsi lõpust on mu üldseisund lubanud peamiselt kodus olla ja haiglas käin ainult ravi saamas. Juunikuus toimus operatsioon, mille tulemusel saadi kasvaja kätte suures osas. Peale operatsioonist taastumist jätkus jälle keemiaravi. Kõige raskem vast selle ravi juures oli juuste kaotus, kuid ka sellega harjusin ja tänaseks tunnen ennast kiilakana väga mugavalt. Üldiselt ei lase ma halbadel mõtetel ligi tikkuda.

Terve ravi aja on mind kimbutanud soolebakterid ja erinevad põletikud. Pikalt pikali olemise tõttu on on kadunud ka lihased ja rasvkude ning tänu sellele on on puus liigesest välja tulnud. Igasuguseid tagasilööke on ette tulnud.

Tänaseks olen läbinud 9 keemiaravikuuri. Selgus uus tõsiasi, et mul esinevad neurofibromatoosiga seotud granuloomid ehk põletikurakkudest koosnevad sõlmed kudedes, mis kõik võivad muutuda pahaloomulisteks. Selleks, et seda protsessi takistada on võimalik proovida märklaudravi ühe vajaliku ravimiga. Ravimi kompenseerimist palusime koos raviarstiga Eesti Haigekassast, kuid kahjuks saime äraütleva vastuse.

Hea, et on olemas Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit, kes kiiresti vajadusel appi tõttab ja nii ka minu kallis ravim saab nende poolt hüvitatud.

Kuigi ma pole „tavaliselt normaalne“, on ka minul unistused, lootus uue ravimi tõhususele ja usk paremale tulevikule. Sooviksin väga saada kunagi ise terapeudiks, et aidata lapsi.

Aitäh Teile, head annetajad, Pardiralli fännid, et aitate Liidul aidata. Minu tulevik ja elu on natukene ka teie lahketes pihkudes.

Aitame koos vähihaigeid lapsi elule, nad vajavad väga meie abi:

• Swedbank EE382200221001116031

• LHV EE147700771001365866

• SEB EE491010220228910221

• Coop EE454204278609755212

Helista annetustelefonidele

900 21 50, annetad 5€

900 21 10, annetad 10€

900 21 25, annetad 25€

Jaga
Kommentaarid