Õhtusöök oli juba möödas, oli jõutud sundimatu osani, istuti Šoti viski klaaside taga seltskonnamänge mängides, tehti karme nalju ja praaliti teiste ees. Kui väga Dianal sellest ülbest seltskonnast kõrini oli! Teda oli kutsutud viisakusest, selge see, aga keegi ei olnud arvestanud sellega, et ta tõesti tuleb, seda nägi ta mõnede külaliste reaktsioonist. Nad tõmbusid kõrvale ja moodustasid sel moel tahtmatult tee trepini, mis viis poolkeldrikorrusele. Niisiis olid Charles ja Camilla seal?

Ühtäkki astus Annabel talle tee peale ette. „Oh, Diana, ära mine sinna alla.“