Otsus emaks saada on igal naisel sügavalt isiklik ja erinev. Samamoodi nagu otsus kellega laps saada. Kuidas langetada elu üht tähtsaimat otsust? Kas täna oleksid need naised teise valiku teinud? Miks?
Jagame 40-aastase Karina lugu:
„Jäin ülikooli esimesel aastal kogemata rasedaks, oma tolleaegsest peikast. Ehkki sellest on nüüd 20 aastat möödas ja mul on imeline poeg, on siiani see päev, kui sain lapseootusest teada, mu elu ilusaim ja samas ka valusaim. Teadsin kindlalt, et ehkki tegu oli „tööõnnetusega“, tahan ma kindlalt ta sünnitada ja anda endast kõik, et tal oleks suurepärane elu. Küll aga ei arvanud seda mees, kellest rasestusin. Ta kehitas õlgu, ütles „ups, äkki teeksid aborti?“ Ja minu keeldumise peale jättis ta mind maha.
Ma isegi ei tea, millega ta on kõik need aastad tegelenud, sest otsustasin, et sellist inimest mina oma ellu ei soovi. Olen ausalt kõik ka pojale ära rääkinud ja minu õnneks pole tal olnud tahtmist oma isa kunagi üles otsida. Mu poeg on mu kalju, mu elu kõige suurem õpetaja ja minu suurim inspiratsioon. Nüüd on ta piisavalt vana, et saan öelda ka, et ta on mu parim sõber.“
Loe ka seda, kuidas teised eestlannad oma valikuid täna hindavad: Eestlannad pihitoolis | Avameelselt elu ühest kõige olulisemast valikust - kas ma valisin lapsele hea isa?
