„On vaid partnerid, kes tuimalt eiravad oma kaaslase vajadusi ja siis on solvunud, kui need vajadused on lõpuks ilma nendeta rahuldatud. Olen ka ise kunagi väga armukade olnud ja siiani ei saa aru mispärast, ilmselt mingi romantilistest raamatutest loetud või filmidest nähtud arulagedus.
Täna naudin täiega, kui mu kaaslasel on mõne teise mehega mõnus olla ja temal on ülierutav näha mind naudinguid jagamas mõne teise naisega, kellega on hea klapp tekkinud. Selline suhe annab mõlemale poolele täieliku vabaduse. Ja vabadus on tugeva suhte alustala.
Kui partnerid on nö. truud omast vabast tahtest, on kõik korras. Aga kui ühel poolel on reeglina suurem isu, siis see vabadus tasahilju kaob ja passiivsem pool hakkab seksiga manipuleerima, kui tal on aastaid nö seksimonopol. Kui monopol kaob, siis mõlema poole seksivajadused saavad kaetud.
Ma ei sa aru, mis selles siis halba saab näha, kui mulle kallil inimesel on hea ja mõnus, ta vajadused on rahuldatud. Kui aga kokkuleppele ei jõuta, siis ei jäägi muud üle, kui salaja omad vajadused katta. Seks on tavaline keha ja hinge vajadus, selle pärast ei pea pidevalt lahutama (sest meie seksuaalsed maitsed ja vajadused muutuvad läbi aegade, vastavalt oma headele kogemustele ja juhustele).“
