„See oli mu esimene Diori kleit: valge õlapaelteta tüll ja taga hiigelsuur atlasslehv.“
(1)
1949. aasta mais sai Christian Diori staatus moekuningana kinnitust printsess Margareti külaskäiguga tema moesalongi. Margaret oli kaheksateistaastane ja oma esimesel puhkusel Euroopas. Noor printsess põhjustas sensatsiooni igal pool, kus ta käis, meelitades ligi fotograafide ja ajakirjanike parvi, sest nagu Christian oma memuaarides meenutas: „Ta kristalliseeris kogu meeletu huvi kuninglike isikute vastu ... Ta oli tõeline muinasjutuprintsess: õrn, graatsiline, imeline.“
Margaretti ümbritses säärane möll, et paparatsod olid teda eelmistel päevadel kõikjal Itaalias jälitanud ning tabanud ta Capril bikiinides. Seejärel avaldati fotosid kõikjal maailmas. Samal ajal lipsas üks kartmatu naisajakirjanik Margareti hotellisviiti ja kajastas, et seal oli Dorothy L. Sayersi krimiromaan „Busman’s Honeymoon“, pudel Tweedi parfüümi ja pudel Peggy Sage´i küünelakki.
Printsess saabus Pariisi 28. mail ning ekskursioonide ja seltskonnaürituste vahel külastas ta nelja moemaja: Jean Dessès, Jacques Fath, Edward Molyneux ja Christian Dior. Margareti peeti juba moeteadlikuks. Oma vanemate, kuningas George VI ja kuninganna Elizabethi hõbepulmas 1948. aastal oli ta kandnud kuningliku rätsepa Norman Hartnelli loodud komplekti: meelespeasinine pikk kahar seelik ja kitsas jakk, mida ajakirjanduses väga imetleti. The Daily Express nimetas seda silmapaistvaks ja esimeseks täiesti uue ilmega kleidiks kuningakojas.
Margaret oli ka pööraselt kaunis, suurte sinisilmade, virsikujume ja vormika liivakellafiguuriga, mis sobis ideaalselt New Looki siluetiga.
31. mail filmiti printsessi saabumist Avenue Montaigne´ile ja kohtumist Christian Dioriga. Pärast ringkäiku moemajas näidati talle kleite värskest kevadkollektsioonist Trompe-l’œil, kuhu kuulus ka Miss Dior, ja ta valis endale romantilise õhtukleidi. Palju aastaid hiljem meenutas Margaret intervjuus oma sõbrale Angela Huthile: „Mu kõige lemmikumat kleiti ei pildistatud kunagi. See oli mu esimene Diori kleit: valge õlapaelteta tüll ja taga hiigelsuur atlasslehv. Hiigelsuure seeliku all oli nagu mesitaru, mis meenutas pisut krinoliini. See tähendas, et sain igatepidi liikuda, isegi tagurpidi kõndida, ilma et oleksin komistanud.“
Muidugi rõõmustas Dior, et leidis endale nii kuulsa kliendi, ning talle avaldas muljet Margareti enesekindlus riiete puhul, mida ta nägi nii nende esimesel kohtumisel kui ka hiljem. Mälestustes kirjutas Dior, et ta oli moest väga huvitatud ning erinevalt paljudest naistest teadis täpselt, mis sobis tema hapra kasvu ja titanialiku figuuriga.
Diori kleidile reageeriti aga kulmukergitustega, kui Margaret Inglismaale naasis ja kandis seda esimest korda isa korraldatud eraõhtusöögil. Nähtavasti soovitas ema lisada õlapaelad ja kergitada madala lõikega dekolteed sündsamaks. Printsess Margareti ema oli kuningliku riietumise ohtude ja väega kahtlemata hästi kursis. Ta sündis 1900. aastal Elizabeth Bowes-
Lyoni nime all ning kui ta ilmus esimest korda seltskonda Yorki hertsogi (kuningas George V teine poeg) mõrsjana, peeti teda võluvaks, kuid mitte eriti stiilseks. Paari pulmaeelsel ballil 1923. aasta aprillis kirjeldas peaminister, H. H. Asquith, kuidas vaene väike pruut jäi täielikult varju ning tema pisut vormitu pulmakleit oli – tema biograafi Hugo Vickersi sõnul – oma üksluisuses kole. Virginia Woolf, kes nägi Yorki hertsoginnat ühel 1929. aasta detsembriõhtul teatris, oli kiitusega kitsi: „Lihtne lobisemishimuline armas väike naine roosas, kuid tema randmetel sätendasid teemandid ...“
Kontrast ei oleks saanud olla suurem Wallis Simpsoni, Ameerika seltskonnatähega, kes astus 1931. aastal Elizabethi mehevenna Walesi printsi orbiidile. Wallis ei olnud enda sõnul tavapärane iludus: „Keegi ei ole kunagi pidanud mind ilusaks või isegi kenaks,“ kirjutas ta oma mälestustes. „Mu lõug oli selgelt liiga suur ja terav, et olla klassikaline. Mu juuksed olid sirged, kuigi kompensatsiooniseadus võinuks vähemalt kiharad tuua.“ Kuid ta oli vaieldamatult šikk, lihvitud elegantsiga, mida Cecil Beaton nimetas ahvatlevaks. Ta nahk oli uskumatult sile ja särav nagu karbipooliku sisekülg, ta juuksed läikivad, nagu seda oskavad saavutada vaid hiinlannad. Viide Hiinale ei pruukinud olla juhuslik, sest kaks korda abielus olnud proua Simpson võrgutas kuulujuttude kohaselt troonipärija seksinippidega, mille oli omandanud oma esimese abielu ajal Shanghais. See ei olnud ainus ebameeldiv spekulatsioon, mis Wallis Simpsonit ümbritses: teiste seas kahtlustas ka FBI teda poolehoius natsidele ning selles, et ta oli Joachim von Ribbentropi, hilisema natside välisministri armuke, kui mees oli 1936. aastal Saksa suursaadik Londonis. Õukondlased nimetasid proua Simpsonit halvakspanuga vampiiriks ja nõiaks, kelle mustad kunstid olid teinud troonipärijast masohhisti. Milline ei olnud nende palavikuliste kuulujuttude taga ka tõde, tundus 1934. aastaks olevat olukord täielikult Wallise kontrolli all. Printsi talliülem John Aird nimetas olukorda ülimalt piinlikuks: „(Ta) on kaotanud igasuguse enesekindluse ja järgneb W-le nagu koer.“
Selle suhte jätkudes tundus neile, kes Edwardit tundsid, aina veidram, et tulevane kuningas käitub nii räige hoolimatusega protokolli puhul ja alandab end naisega, kes ei paistnud teda isegi armastavat. Selle suhte kummalisust peegeldab Cecil Beatoni foto proua Simpsonist Schiaparelli kleidis, millele on trükitud hiigelsuur merivähk (moelooja koostöö tulemus Salvador Dalíga).
