Kirurg: Eestis avastatakse 20-25% jämesoolevähi esmajuhtumitest, kui on tekkinud metastaasid
(6)
Eestis avastatakse aastas ligikaudu 1000 jämesoolevähi esmajuhtu, kuid sageli alles hilisemates staadiumides.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogiakeskuse üldkirurg-vanemarsti dr Tiit Suuroja sõnul on sõeluuring oluline vahend varajaste vähijuhtumite avastamises, mis aitab päästa elusid.
Mis faasis jämesoolevähk tavaliselt avastatakse?
Eestis avastatakse ligi 20-25% jämesoolevähi esmasjuhtumitest siis, kui vähil on tekkinud kaugsiirded ehk metastaasid. Need on sageli patsiendid, kes pole oma enesetundes mingit erilist muutust tundnud või pole tundnud piisavalt, et arsti juurde tulla. Lisaks on kuskil 20-30% juhtumitest, kus me avastame kasvaja, mis on levinud kasvajat ümbritsevatesse lümfisõlmedesse. Lokaalseid ehk ainult jämesoolega piirnevaid juhte on 30-40%.
Jämesoolevähi tervendav ravi on enamasti kirurgiline. Kui vähk on levinud ümbritsevatesse organitesse või lähiümbruse lümfikoestikku, siis tuleb sageli parimate ravitulemuste saamiseks rakendada lisaks kirurgilisele ravile ka keemiaravi või lokaalset kiiritusravi.
Seega oleks ideaalne jämesoolevähk avastada siis, kui ta on soole seina sisekihtides just tekkinud ja piirdub sellega. Veelgi parem oleks kasvaja muidugi avastada vähieelses staadiumis, milleks on klassikalises mõttes näärmeline polüüp. Nii on võimalik polüüpi ravides ehk eemaldades vähki päriselt ennetada. (Polüüp on kasvaja, mis ulatub jämesoole seinalt soole valendikku. Enamik polüüpidest on healoomulised - toim.) Sõeluuring on oluline meetod vähi varajases staadiumis avastamiseks.
Sõeluuringu programmi ei ilmu aga kahetsusväärselt just need inimesed, kes on suuremas riskigrupis – kellel on madalam terviseteadlikkus, halvemad eluviisid või kes ei toitu hästi, liiguvad vähe ja on ülekaalulised. Kokkuvõttes need, kellel on sõeluuringut kõige rohkem vaja, ei ilmu sageli uuringutele.
Kuidas toimub jämesoolevähi sõeluuring?
Jämesoolevähi puhul kasutatakse enamikes riikides esmase metoodikana peitvere testi, millega me selekteerime välja ohustatud patsiendid, kelle väljaheites on peitvere ehk inimesele silmaga mittenähtava vere sisaldus ebanormaalselt kõrge. Nendel inimestel on olemas suurem risk, et vereerituse taga võivad olla kas sooles paiknevad polüübid või kas algav või juba kaugemale arenenud jämesoole vähk.
Kui peitvere test on positiivne, siis suunatakse patsient kolposkoopiasse ehk jämesoole endoskoopilisele uuringule.
Milliseid hirme või eksiarvamusi olete jämesoolevähi sõeluuringu puhul kohanud?
Hirme tuleb koguaeg hajutada, sest võita on palju. Sõeluuringul mitte osalemine on sarnane sellega, kui inimesed lükkavad hambaarsti juurde minekut aastaid edasi. Sa ju tead ja eeldad, et sul võib olla mitmes hambas auk, aga ikkagi on osa inimloomusest see suhtumine, et kui ma midagi ei tunne, siis ma lükkan arsti külastust edasi. Näiteks üks argument, miks meeste eluiga on lühem on see, et mehed ei pööra oma tervisele nii palju tähelepanu ja eiravad väiksemaid sümptomeid, sest seda peetakse osaks mehe loomusest.
Sõeluuring ei ole kuidagi ebamugav. Inimene võtab ise proovi oma väljaheitest. Seega jah, võib-olla on ta psühholoogiliselt ebamugav, aga kui me vaatame asju, millega inimesed peavad oma elus hakkama saama, siis see ei ole mitte midagi erilist.
Kindlasti on endiselt säilinud mõningane hirm võimaliku endoskoopilise uuringu ehk koloskoopia ees. Koloskoopial on tänapäeval teenimatult halb maine, sest metoodikad on ajas paranenud ehk olukord on hoopis teine, mis ta oli aastaid tagasi. Kaasnev ebamugavustunne on uute metoodiktega näiteks oluliselt väiksem. Eks seal on natuke džunglitelefoni fenomen, et inimesed räägivad omavahel ja nii see hirm levib, kuid seda täiesti asjatult.
Jämesoolevähki peetakse paljuski meeste haigusest, aga seda põevad ka naised. Kui palju haigestuvad mehed rohkem?
Meestel on risk haigestuda kõrgem, sest meestel on mõnevõrra rohkem polüüpe.
Teisest küljest, kuna jämesoolevähk on vanemate inimeste haigus ja naised elavad Eestis meestest laias laastus 8-10 aastat kauem, siis vanemas eas naisterahvaid on rohkem kui mehi. Seega absoluutarvudes on meeste ja naiste haigestumused suhteliselt võrdsed, aga suhtarvudes haigestub mehi mõnevõrra rohkem.
Paljudes sõeluuringuprogrammides on täheldatud, et mehed kipuvad harvemini uuringus osalema. Eestis on samuti jämesoolevähi sõeluuringus osalevate meeste osakaal naistega võrreldes pea 10% võrra madalam, vastavalt 42% ja 52%.
Samuti ei tohi unustada, et Eestis avastatakse aastas ligikaudu 1000 uut jämesoolevähi juhtumit, mida on päris palju. Näiteks 2015. aastal jäi see number 850-870 vahele. See arv on aastatega tasapisi tõusnud - võrreldes viie või kuue aasta taguse ajaga on üle saja vähi esmajuhu aastas juurde tulnud.
See on tõesti suur number. Kui suur on Eestis jämesoolevähi suremus teiste riikidega võrreldes?
Kuskil 20 aastat tagasi olime Euroopas suremuse poolest „tipus“ ehk jämesoolevähi suremus Eestis oli oluliselt halvem kui arenenud riikides. Täna oleme keskmiste hulgas. Toome võrdluseks USA, kus avastatakse aastas ligikaudu 150 000 uut jämesoolevähi juhtumit. Sureb umbes 50 000 inimest ning tervenemise protsendiks on 65%. See tähendab, et igast sajast inimesest, kes satub jämesoolevähiga meditsiinisüsteemi, saab terveks 65.
Eestis on tervenemine 55% juures. Jah, me oleme Euroopa tippudest ja USA-st kuskil 7-8% maas. Sellel on palju põhjuseid. Sõeluuringutel käimine on ainult üks, aga väga oluline aspekt. Üks meetod, mis tõstab küll vähijuhtude arvu, aga tõstab elulemust on just varajaste vähijuhtude avastamine ja ravimine.
Oluline on kätte saada võimalikult varajased vähijuhud. Või veel parem, et me eemaldaksime vähieelsed juhud ehk raviksime inimest juba enne vähi teket.
