Perevägivalla õõvastavad juhtumid jõulude ajal: „Näete, lapsed – ema käitus terve aasta halvasti ja kinki ei saa.“

Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld võrdleb paljude naiste jaoks pühadeperioodi tasakaaluspordi ehk slackline'iga.

Kahjuks ei too pühad endaga kaasa üksnes õdusaid ja lõbusaid koosviibimisi, vaid ka lähisuhtevägivalla juhtumite arvu plahvatuslikku tõusu. Kurval kombel saadakse peksa seal, kus peaks olema kõige turvalisem – oma kodus.

Tihti teebki enim haiget lähedane inimene, kes näiliselt hoolib kõige rohkem, ning just seetõttu on abi otsida raske: ohver võib vägivallatsejat ühtaegu karta, vihata ja armastada. Kuigi enamasti kannatavad lähisuhtevägivalla all naised, võivad seda kogeda ka mehed.

„Vaiksed reeglid“

„Jõulud on muidugi lähisuhtevägivaldses peres kõrgendatud ärevusega ja ohuallikas. Täna on kodu naisele kõige ebaturvalisem koht,“ kinnitab aastaid naistevastase vägivalla ohvritega tegelenud Orupõld ja lisab, et jõulude ajal on dirigendikepp vägivallatseja käes. „Tema teeb reeglid ja ütleb, kes külla tulevad, mis kell tulevad, mida kaasa võetakse ja kes millise retsepti järgi süüa teeb. Ka kõige väiksem hilinemine või mõne reegli eiramine pannakse koheselt naise süüks.“

Nii hakkabki lumepall veerema väga väikestest asjadest – midagi on valesti tehtud. Näiteks on klaasid on valesti kappi sätitud. Toit on liiga soolane või hoopis mage. „Väga raskeks teeb olukorra see, et vägivallatseja tujud ja reaktsioonid on etteennustamatud, seega võib ühe ja sama teo eest saada kiita või karistada.“ Orupõld toob välja ka „vaiksed reeglid“, mida on pererahu nimel harjutud järgima. Näiteks söögilauas peab eriliselt kiitma kindlasti vägivallatseja valmistatud või ostetud toitu. „Tihti teeb vägivallatseja ise teiste kuuldes märkuse naise figuurile ja väljanägemisele stiilis: „Oled sa ennast peeglist vaadanud? Mahtusid ikka peeglisse?“ või „Sulle sellist värvi kleit küll ei sobi. Vot, minu õde või ema on maitsekalt riides.“

Orupõld teab rääkida ka juhtumitest, kus kingipakke avades on saanud kinke kõik, välja arvatud laste ema. „Seepeale deklareerib pereisa, et näete nüüd, lapsed – meie ema käitus terve aasta halvasti ja tema kingitust ei saanudki.“ Orupõld meenutab ka mehe „heldet kinki“ oma laste emale, kes oli laste järjestikusest ilmaletoomisest toona kaugel oma ideaalkaalust. „Tema sai kingituseks XS-suuruses miniseeliku.“

Pidu kui köielkõnd

„Loomulikult teiste nähes on vägivallatseja superisa, kes mängib, hüpitab väikelapsi, kuni pidu läbi ja kõik lahkunud. Siis algab suunatud, hinnanguline, hirmu ja alandust tekitav monoloog: sinu sugulased hilinesid kaks minutit, nemad tõid vähem süüa ja kingitusi kui minu sugulased. Sinu sugulaste toodud kingid olid odavamad ja nad ei kiitnud minu tehtud sööki,“ loetleb Orupõld lõppematuid põhjuseid, mis esklaleeruvad kiiresti teravaks konfliktiks. „Monoloog lõppeb, kui selle esitaja kuuleb aplausiks laste nuttu ja naise nutusegust laste lohutamist. Ja ongi jõulud „õnnelikult“ läbitud. Pidu slackline'il,“ sõnab Orupõld ja lisab, et tegemist on naisele äärmist pingutust nõudva, kurnava ja alandava ajaga.

Naiste tugikeskusesse jõuavad „slackline'il“ elavad naised tavaliselt nädal või kaks peale jõule, jaani ja aastavahetust. „Ilmselt just see „viimane kukkumine“ viib abivajaja lõpliku otsuseni. Ma vajan abi ja mul on tõesti abi vaja.“

Ka Tallinna naiste tugikeskuse juhataja Vaike Pähn sõnab, et jõulude ajal nende poole enamasti ei pöörduta, sest siis soovitakse iga hinna eest peret koos hoida. „Küll aga on just pühade ajal aset leidnud vägivald sageli selleks päästikuks, mis paneb naisi hiljem otsustama halvast suhtest lahkumise kasuks. Tugikeskusesse jõuavad nad alles mõne aja pärast.“

Märka ja veelkord MÄRKA!

Pole saladus, et lähisuhtevägivalla all kannatajad ise abi otsida ei söanda. Vähemalt mitte alguses. Seepärast paneb Orupõld kõikidele lähikondlastele südamele märgata ja osata lugeda märke. „MÄRKA sellist inimest, kes hirmunud silmadega vaatab ringi abi otsides või on kogu õhtu maha vaatav ja vaikiv. Temal ei ole õigust oma arvamusele. Ta ootab kannatlikult kõige selle näitemängu lõppemist.“

Võimalusel tuleks abivajajale naeratada ja anda seeläbi teada, et aimad, mida ta tunneb. „Ole valmis, et saad vastuseks, et mul on kõik korras ja ma saan hakkama. Kinnita talle, et sa hoolid temast ja oled valmis aitama. Anna talle teada, et abi on olemas, paljud naised on abi saanud ja sa võid temaga koos info saamiseks pöörduda näiteks naiste tugikeskuse poole. Tugikeskuste teenused on tasuta.“

„Kui lähedasel inimesel on korduvaid füüsilisi vigastusi või tema käitumine on muutunud ja tekib kahtlus, et selle taga võib olla kodune vägivald, siis võiks nelja silma all sellest juttu teha. Tuleks ausalt väljendada oma muret tema pärast ja küsida, kas saate teda kuidagi aidata. Kindlasti tuleks soovitada helistamist kas ohvriabi kriisitelefonile 116 006, naiste tugikeskusesse või naiste tugitelefonile 1492 ,“ soovitab Pähn ja lisab: „Kui näete pealt vahetut rünnakut või kuulete rünnakule viitavaid helisid, tuleks kindlasti helistada numbril 112 ja kirjeldada olukorda.“

Miks on oluline koguda kogetud lähisuhtevägivalla kohta tõendeid?

Lähisuhtevägivalla eripära on, et see leiab tihti aset koduseinte vahel ning sellel ei pruugi olla teisi tunnistajad peale toimepanija ja ohvri. Seepärast on sageli just ohvri enda kogutud materjal vägivalla kohta kõige parem või lausa ainuke tõend toimunu kohta.

Tee jooksvalt märkmeid kõige kohta, mida sinu suhtes vägivalda tarvitav inimene sulle halba on teinud, ükskõik kui vähetähtis see toimumise hetkel ka ei tundu. Tee märkmeid kindlasti jooksvalt, sest tagantjärele ei tule kõik asjad nii täpselt meelde. Ole juhtunu kohta märkmeid tehes võimalikult detailne ja märgi mh kindlasti ära järgmine.

• Kes ja kelle suhtes (sinu, laste, sinu lähedaste) vägivalda tarvitati?

• Mis juhtus ehk milles vägivalla tarvitamine seisnes? Lisa võimalusel ka olukorra ning enne ja pärast toimunu lühikirjeldus, see aitab hiljem detaile paremini meenutada.

• Millal juhtus (kui vähegi võimalik, märgi siin ära ka kuupäev ja kellaaeg)?

• Mitu korda juhtus ning kas seda on ka varem juhtunud ja kui, siis millal?

• Kus juhtus?

• Kes juhtunut pealt nägid/kuulsid või võisid seda pealt näha/kuulda ja kellele sa juhtunust rääkisid? Kui võimalik, küsi ja märgi üles ka pealtnägijate/kuuljate kontaktandmed.

• Kas sul õnnestus juhtunu kuidagi jäädvustada (video, kõnesalvestus, sõnum või e-kiri vms)?

Pole vahet, kas teed märkmeid käsikirjaliselt kuhugi paberkandjale või trükid need arvutisse või telefoni, peaasi on, et sinu suhtes vägivalda tarvitanu ei teaks nende olemasolust ega saaks neile kuidagi ligi.

Jäädvusta ise: pildista, filmi, salvesta!

• Oma telefonikõne vm vestluse salvestamine enda tarbeks on lubatud, ent avalikult jagada seda ei või. Erandina võib salvestuse oma õiguste kaitseks edastada kriminaalasja menetlejale või mõnele turvalisele isikule, kes seda avalikult ei levita.

• Kui vägivalda või selle tagajärgi on võimalik jäädvustada fotol või videol, tee seda. Kui võimalik, saada foto/video koos kirjeldusega toimunu kohta mõnele turvalisele isikule.

• Vigastusi pildistades/filmides tee seda tingimata nii, et näha oleks ka sinu nägu. Vastasel juhul ei pruugi olla tõendatav, et tegemist on just sinu suhtes toime pandud vägivallaga.

• Jäädvusta vägivaldset käitumist puudutavad sõnumid, kirjad jm kirjalikud dokumendid. Tee seda kindlasti nii, et oleks näha, kes, millal ja kellele sõnumi/kirja saatis.

• Ole oma sõnumites tasakaalukas ja faktipõhine ning väldi solvavaid väljendeid, ära kirjuta vajaduseta, sh ära vasta korduvalt. Kui soovid mingi tegevuse lõpetamist, väljenda seda võimalusel alati ka kirjalikult.

• Võimalusel hoia alles vägivallajälgedega (verised, katkised) asjad või tee neist vähemalt pilti.

  Juhendmaterjali kasutades tuleb meeles pidada, et tõendite kogumine pole ohvri jaoks kunagi täiesti ohutu, eriti kui ohver elab tema kallal vägivalda tarvitava inimesega koos või kui vägivalla tarvitajal on muul viisil juurdepääs ohvri kodule ja asjadele. Sestap tasub pidada meeles, et ükski tõend ei ole nii oluline, et selle kogumiseks tuleks ebamõistlikult riskida oma elu ja tervisega.

  VAATA detailsemat juhist, kuidas tõendeid koguda, SIIT.

allikas: Sotsiaalkindlustusamet